- Igor Ahmedov
Paar nädalat tagasi kutsuti mind Vilniusse üritusele, mille teemaks oli ajalooliste haavade parandamine Ida-Euroopas. Sarnased kohtumised on varem toimunud Lähis-Ida ja Balkani kontekstides ja nende arutelude esindajad olid ka meiega kaasa mõtlemas.
Meie regiooni lahtine haav on sõda Ukrainas. Eestlaste jaoks on Nõukogude okupatsioon haav, mis määrab meie reaktsiooni ka praegusele konfliktile. Üheks küsimuseks kujuneski see, kas Ukraina kristlased saavad kunagi andestada Venemaa kristlastele, või Vene inimestele üldiselt. Pean tõdema, et kogu ürituse atmosfäär oli väga rusuv.
Ja ikkagi, isegi selles arutelus, kus andestamine tundus paljudele võimatu, kõlas ka teistsugune hääl. See on üks vaikne hääl, mida ülestõusmispühad meile meenutavad. See on hääl, mis kuulutab: “surnuist ülestõusmine on võimatu, neitsist sündimine on võimatu, kuid ikkagi me usume ja iga pühapäev kuulutame, et Jeesus sündis neitsi Maarjast, suri ja kolmandal päeval tõusis üles surnuist!“ Me teame, teadus teab ja kinnitab, et need asjad on võimatud. Siiski on see usk võimatusse miski, mis eristab Kristlasi inimestest meie ümber.
Üks selline võimatus, millesse me usume ja mille järgi elame, või vähemalt püüame, on Jeesuse sõnad: „armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad“ (Lk 6:27). Luuka evangeeliumis järgneb neile sõnadele veel 9 salmi sellest, kuidas oleme kristlastena kohustatud armastama oma vaenlasi.
Ma kirjutan neid sõnu vaiksel nädalal. Me teame, et palmipuudepühal langesid pommid Ukrainas Sumõs kirikulistele ja Palestiinas anglikaani kiriku haiglale. Ma tean, et lihtne on rääkida abstraktsest armastusest oma vaenlase vastu, istudes turvalises Eesti kodus, teades, et pommid langevad kuskil mujal. On lihtne öelda, et tuleb armastada oma vaenlast, kui suurim vaenlane on mu sõber, kellega ma tülli läksin. Samas ma tean, et ka Eestis on sadu inimesi, kelle kodud pole turvalised, kelle kõige lähedasemad inimesed on nende vaenlased ja on nende vastu nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldsed. Kuidas siis armastada oma vaenlast?
Just hiljuti mälestasime aprillis üht märkimisväärset kuupäeva, nimelt luterliku pastori Dietrich Bonhoefferi märtrisurma. Pean tõdema, et kuigi ma olin temast kuulnud, polnud ma selle aastani tema teoloogiasse süvenenud. Hiljuti lugesin Craig Gardineri (2018) raamatut, mis Bonhoefferi teoloogiat tutvustas. Bonhoefferil oli tugev veendumus, et kirik peab seisma õigluse eest isegi Natsi-Saksamaa kontekstis. Õigluse eest seismine pidi aga tema arust olema mittevägivaldne. Sellest hoolimata hukati ta koonduslaagris lõpuks just selle eest, et ta oli koos mõttekaaslastega plaaninud Hitleri mõrva. See on paradoks, ühest küljest nõuda kristlikku armastust oma vaenlase vastu, teisalt taotleda õiglust nii äärmuslike meetmetega.
Märtsi lõpus meenutab kristlik kirik veel üht märtrisurma. Püha Oskar Romero, El Salvadori peapiiskop tapeti parempoolse hunta poolt missa pühitsemise ajal. Oma jutlustes seisis Romero õigluse eest oma riigis, kritiseeris hunta valitsust ja oli vaeste ja marginaliseeritute hääl.
Nii Bonhoeffer kui ka Romero võtsid Jeesuse sõnumit tõsiselt. Me peame armastama oma vaenlast, aga me peame seisma ka õigluse eest. Rahu soov Ukrainas ei tähenda, et ukrainlased peaksid sõdimise lõpetama ja alluma ebaõiglasele Trumpi ja Putini rahuplaanile. Kui Jeesus ütleb Peetrusele „pista oma mõõk tuppe tagasi“ (Mt 26:52), siis see ei tähenda, et me ei peaks seisma õigluse eest ka vajadusel relvaga, kuid me peame olema valmis tagajärgedeks: „kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!“ (Mt 26:52).
Jeesuse surm oli vabatahtlik surm. Bonhoefferi ega Romero märtrisurm ei olnud midagi, mida nad valisid, nad valisid Jeesuse ja nad valisid õigluse, ja selle eest neid hukati! Kristlus ei ole midagi lihtsat ega lõbusat, kristlaseks olemine on kõige raskem asi maailmas. Sest Kristus nõuab meilt vaenlase armastamist, õigluse valimist, ning valmisolekut ka õigluse eest surra.
Aga ma ei taha lõpetada sellisel süngel noodil, sest Jeesus on üles tõusnud – ta on tõesti üles tõusnud! Me teame, et see on võimatu, kuid me siiski usume ja kordame seda pühade ajal . Muidugi on vaenlase armastamine võimatu, muidugi on alati õigluse valimine raske, aga me usume, et see on võimalik. Vilniuses tulid venelased ja ukrainlased kokku, ja kuigi see atmosfäär oli sünge, rääkisid nad omavahel ja jagasid söögilaulal leiba. Juba see iseenesest on võimatu muutumas võimalikuks! Juba see on ime!
Kui me mõtleme ülestõusmispühadele, või Bonhoefferi ja Romero näidetele, võib meile tunduda, et see on midagi väga rasket (ja mõttetut), mida meilt palutakse. Aga proovime alustada väikese imeteoga. Õpime armastama vaenlast oma trepikojast, õpime armastama neid, kes on meiega eriarvamusel. Õpime andestama, pidades meeles, et see ei tühista õiglust ega õiglast kohut!
Võib-olla peaksimegi kirikuna olema selline koht, kus – nagu Vilniuses – saaksid venelane ja ukrainlane kokku tulla ja lihtsalt olla samas ruumis. Murdes ja jagades armulaua leiba, meenutame, et vaatamata sellele kui erinevad me kõik oleme, kui erinevad on meie sotsiaalsed ja poliitilised vaated, oleme siiski üks Kristuse ihu.
Kristus on ülestõusnud! Ta on tõesti ülestõusnud!
Gardiner, C. (2018) Melodies of a New Monasticism: Bonhoeffer’s Vision, Iona’s Witness. London: SCM Press.
Photo by eberhard grossgasteiger: https://www.pexels.com/photo/a-wooden-crucifix-against-the-rock-mountains-12527033/