Autor: Laura Vilbiks

Paavst Franciscus võitles surmani sotsiaalse õigluse eest

- Igor Ahmedov ja Laura Vilbiks

Paavst Franciscust on nimetatud rahvapaavstiks. Ta oli olnud vaimseks juhiks üle miljardile katoliiklasele üle maailma ning inspireerinud miljoneid kristlasi teistest konfessioonidest, rääkimata mitteusklikest. Ka meid on tema õpetus sügavalt mõjutanud. Oma blogile alust pannes tsiteerisime esimeses postituses paavsti entsüklikat “Fratelli Tutti”: „Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Samas tekstis kirjutab Franciscus, et teistsuguste eluviisidega ja teistest kultuuridest pärit inimeste saabumist meie ühiskonda tuleks võtta kingituse ja õnnistusena (§133). Paavst rõhutas, et mitmekesisus rikastab – see rikastab meie ühiskonda, see rikastab meie kirikut.

Paavst Franciscus oli harukordne teerajaja ka keskkonnavaldkonnas – oleme teda siinsamas lausa radikaalseks kliimaaktivistiks tituleerinud. Ta nägi, et keskkonnakriisid ja ühiskondlikud kriisid ei kuulu eraldi sfääridesse, vaid on sügavalt läbi põimunud. Seetõttu peitus tema jaoks lahendus süsteemses muutuses, mitte pelgalt tehnoloogilistes lahendustes või lootuses, et turg paneb asjad paika.

Paavsti entsüklikat “Laudato Si” (Ole kiidetud) võib ilmselt nimetada üheks läbi aegade mõjukaimaks keskkonnateemaliseks teoseks. Sellest tõukusid ülemaailmsed liikumised nii katoliku kiriku sees (Laudato Si movement) kui ka väljaspool. Kuna kliimakriisi ja elurikkuse kao tõttu halvenev keskkonnaseisund mõjutab kõige enam just maailma kõige vaesemaid ja haavatavamaid inimesi, oli paavsti keskne sõnum alati suunatud sotsiaalsele õiglusele, seistes vaeste ja ilmajäetute eest. Ta nägi keskkonna hävitamist kui inimeste “süütegu Jumala vastu” ning nimetas kliimamuutusi korduvalt “struktuurseks patuks” (2023, §3). 

Samas ei kartnud ta otseselt nimetada ka nende kriiside tekkepõhjuseid – globaalset kapitalismi ja ületarbimist. Ta kummutas eelnevatest kümnenditest paljudele meelde jäänud seose, justkui süüdi oleks eelkõige planeedi ülerahvastatus – ei, probleem on hoopis neis vähestes, kes elavad rikastes Lääneriikides ning tarbivad ära enamus maailma ressurssidest, põhjustades enamuse maailma heitmetest. Vaid neid võimudünaamikaid mõistes saame jõuda probleemi juureni.

Mõeldes tagasi Franciscuse pontifikaadile, näeme inimest, kes üritas elada enda õpetusega kooskõlas. Ta polnud ideaalne, ta polnud patuta – seda kinnitavad tema homofoobsete väljaütlemistega skandaalid – ja seda kinnitas ta ise, sõnades: „ma olen patune, kuid usaldan Jeesuse Kristuse lõpmatut halastust ja kannatlikkust.“[1] Oma raamatus „Jumala nimi on halastus“ rõhutas ta, et Jumal ei väsi meile andestamast, vaid meie väsime andeks palumast. Franciscus ei väsinud andeks palumast.

Mälestades Püha Isa Franciscust ja tema elu, püüame elada tema eeskujul – armastades Jumalat ja armastades oma ligimest nagu iseennast.

 

Viited:

[1] https://www.americamagazine.org/faith/2013/09/25/i-am-sinner-deep-humility-pope-francis

Paavst Franciscus. 2020. “Fratelli Tutti” https://www.vatican.va/content/francesco/en/encyclicals/documents/papa-francesco_20201003_enciclica-fratelli-tutti.html

Paavst Franciscus. 2023. “Laudate Deum” https://www.vatican.va/content/francesco/en/apost_exhortations/documents/20231004-laudate-deum.html

 

Uppuv laps ja radikaalne armastus

- Laura Vilbiks

Tartu Jaani kirikus 28.07 peetud ingliskeelse jutluse põhjal, veidi täiendatult.

“Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!” (Õp 3:27-28)

See õpetus tundub üsna selge – aita ligimesi, kes vajavad abi, kui sul on võimalik. Aga kes on su ligimesed? Kuhu tõmmata piir, kui seda üldse tõmmata, nende vahel, kelle heaks teha palju, ja nende vahel, keda ignoreerida, sest nad on sinust liiga kaugel või sinust liiga erinevad? Globaliseerunud maailmas saan haarata nutitelefoni ja näha hetkega teisel pool maakera olevate inimeste kannatusi. Ma võin sellele reageerida, kaasa tunda, jagada üleskutset tegutsemiseks. Või ignoreerida, edasi kerida ja jääda oma turvalisse mulli. Loe edasi “Uppuv laps ja radikaalne armastus”

Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”

Kui Jumalat poleks olemas

- Laura Vilbiks

Mis saaks siis, kui avastaksin elu lõpus, et Jumalat pole olemas? Mõtlen sellele küsimusele tihti. Mis siis, kui elan terve elu usklikuna ja tõehetkel vaataks mulle vastu tühjus? Või veelgi hullem, miski, mis on täielikult vastuolus sellega mida olen uskunud – näiteks kuri Jumal, kes soovib maailmale ainult halba? Või Jumal, kelle eetika oleks vastupidine sellele, mida õigeks pean? Alguses kristlaseks hakates hirmutas see küsimus mind – miks peaksin olema kindel, et just minu usk on tõene? Nüüdseks olen aga selle küsimusega rahu teinud. Miks?

Isegi kui Jumalat ei oleks, siis ma uskusin armastusse. Jah, isegi kui poleks olemas Jeesust, kes suri meie pattude eest. Isegi kui poleks olemas Jumalat, kes mind armastaks, vaid Jumal oleks kuri ja kalk. Isegi siis saan ma öelda, et ma olen tänulik iseendale, et ma uskusin tema armastusse. Ma uskusin Jumala käsku, et peame püüdma kõiki armastada. Isegi kui see on raske, isegi kui see tundub võimatuna. 

Kui ma ka kõiges muus siin elus ebaõnnestun, siis vähemalt ma uskusin armastusse. Kui ma ka midagi muud siin elus ei saavuta, siis vähemalt ma püüdisin armastada – nii Jumalat kui teisi inimesi. Mitte alati, mitte pidevalt – ma kukkusin selleski käsus tihti läbi. Kuid vähemalt ma püüdsin. Ja ainuüksi selle tõttu ma arvan, et saan olla rahul.

Most Sacred Heart of Jesus

Pühitsetud elu

- Mikael Raihhelgauz

Kui maailmas lahtiste silmadega ringi käia, paneme tähele inimesi, kelle elu ja käitumist ei saa iseloomustada muu sõnaga kui “püha”. Nad aitavad näha maailma uues valguses, tunnistavad täiesti teistsuguse – tähenduslikuma ja terviklikuma – olemise võimalusest. Nad tõstavad üles kõiki, kes neid ümbritsevad.

Viimaste kuude jooksul langes üks niisugune kohtumine kokku Rowan Williamsi raamatu “On Being Disciples” (“Jüngriks olemisest”) lugemisega. Viis, mil piiskop Williams pühakuid kirjeldas, resoneerus tugevalt minu isikliku kogemusega pühakutega kohtumisest. Siinne tekst ei ole seega kaugeltki algupärane looming, vaid kõigest katse eelmainitud raamatule toetudes pühakute praktilist mõju mõtestada.  Loe edasi “Pühitsetud elu”

Oikumeenia on kõige alus

 

- Laura Vilbiks

“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud. Loe edasi “Oikumeenia on kõige alus”

Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis

- Laura Vilbiks

Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud. Loe edasi “Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis”

Armastage oma vaenlasi: võimas armastus

- Õpetaja Catriona Laing

20. jaanuaril peetud jutlus St Martha & St Mary’s anglikaani kirikus Leuvenis, Belgias. 

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!  Lk 6:27

Kui olin 16. jaanuaril kirikusse sõitmas, sain sõnumi oma sõbralt Nealinilt, kes elab Washington D.Cs. “Oleks sul aega, et mõni minut palvetada?” Saatsin vastuse häälsõnumiga, sest olin autos: “palvetamiseks on alati aega, kas koos sinuga või ilma?” “Koos minuga,” tuli vastus. Loe edasi “Armastage oma vaenlasi: võimas armastus”

Kuidas ma leidsin Jumala

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist. Loe edasi “Kuidas ma leidsin Jumala”

Manifest: Me kõik oleme patused

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

  • Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
  • Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.