- Laura Vilbiks
Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.
Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.
Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Franciscus rõhutab, et tema 2015. aastal ilmunud entsüklikast “Laudato Si” möödunud kaheksa aasta jooksul pole me suutnud kliimamuutuste pidurdamiseks piisavalt kiiresti tegutseda. “Maailm, kus me elame, on kokku varisemas ja võib olla lähenemas murdepunktile,” kirjutab ta nüüd. On selge, et just enne sel aastal Dubais toimuvat COP28 kliimakonverentsi avaldatud tekst on mõeldud panustamaks sealsetesse aruteludesse.
Tema toon on rangem ja sõnum rõhutab varasemast enam ohtu langeda nn “tehnokraatliku paradigma” ohvriks – uskudes lõputut kasvu ja progressi, sealjuures unustades tegemata reaalseid, keerulisi samme kliimakriisi ohjeldamiseks. “Eeldada, et tulevikus on võimalik kõiki probleeme lahendada uute tehniliste sekkumistega, on mõrvarliku pragmaatilisuse vorm, nagu lumepalli mäest alla veeretamine”, ütleb ta. Jäädes iga üksiku keskkonnaprobleemi puhul lootma lihtsale tehnoloogilisele lahendusele, jätame kõrvale tervikpildi ja süsteemide läbipõimituse. Komplekssed probleemid vajavad kompleksseid lahendusi, kahjuks.
Kliimaaktivistid, keda tihti peetakse liiga radikaalseks, täidavad paavsti sõnul ühiskonda tekkinud tühimikku. Tegelikult peaks ambitsioonikamat kliimapoliitikat nõudma iga keskmine perekond, sest nende laste tulevik on ohus. Mõõdukas või „tervislik“ surve ostustajatele peaks paavsti sõnul tulema ühiskonna enamuselt, mitte marginaliseeritud vähemuselt.
Huvitaval kombel on selle läkituse puhul tekitanud teksti viited juba sama palju arutelu kui selle sisu. Üllatav pole see, et paavst viitab, nagu ikka, parimale teadaolevale teaduskonsensusele – ÜRO valitsustevahelisele kliimamuutuste paneelile (IPCC) ning ÜRO keskkkonnaprogrammi Emissions Gap raportile. Küll aga on viidete seas üllatav näha lisaks katoliiklikele kirikuisadele ja IPCCle ka feministlikku filosoofi Donna Harawayd. Vähem üllatav, kuid siiski huvitav valik on vene filosoof Vladimir Solovjov. (Tekib kohe huvi, kes neid tekste talle kirjutab (ma ei eelda, et enamus sellest tekstist oleks paavsti isiklik looming)). Harawaylt kasutab ta mõistet „kontaktitsoon“ (contact zone) – kõik maailma olendid on teineteisega pidevas ühenduses, kontaktitsoonis. Me ei tohi luua illusioone, justkui oleksime end ümbritsevast loodust eraldanud ja see meid ei mõjutaks.
Olenemata paavsti püüdlustest ei ole sõnum kliimakriisist paljude katoliiklasteni jõudnud – hiljutise küsitluse järgi on näiteks ainult 57% USA katoliiklastest arvamusel, et kliimamuutused on väga tõsine probleem. Suhtumine kliimamuutusesse sõltub rohkem parteilisest eelistusest kui religioonist – USAs väljendavad kliimakriisi pärast rohkem muret demokraatidest kristlased, vabariiklastest kristlased on skeptilisemad. Ka paavsti kliimateemalisi sõnumeid ei võeta konservatiivsemates ringkondades kuigi hästi vastu.
Julgen arvata, et Eestis ei ole poliitilised lõhed ühiskonnas veel nii suured kui USAs, kuid siingi on kristlaste hulgas tunda, et vajadus kliimakriisi peatada pannakse tihti ühte patta teiste liberaalsete või vasakpoolsete vaadetega. Seetõttu on konservatiivsemad kristlased pigem äraootaval või skeptilisel positsioonil ja ei soovi siduda kliimamuutust kristliku eetikaga. Kui üldine “loodu(s)hoid” võib veel olla aktsepteeritav, siis mida enam liigub jutt kliimapoliitiliste meetmete poole, lähevad arvamused lahku.
Ühest küljest võibki lahendus olla lokaalne lähenemine – keskenduda sellele, kuidas kohalikku keskkonda hoida ja oma kogukonnas olulisi muutusi teha. Olen märganud, et tihti võib üks ja sama inimene olla tugevalt vastu Euroopa Liidu kliimapoliitikale ja samas toetada näiteks kodukirikule päikesepaneelide panemist. Kui globaalsest poliitikast on lihtne teha karikatuure ja “Brüsseli bürokraatiat” mitte usaldada, siis kodukoha probleemid ja nende lahendused on palju selgemad ja käegakatsutavad.
Samas on aga mul – ja nagu näha, ka paavst Franciscusel – sügavalt kahju, et globaalsed kriisid jäävad keskmisele inimesele nii mõistmatult kaugeks. Paavst nimetab kliimakriisi lausa “strukturaalseks patuks” – enam ei ole tegu teisejärgulise või pelgalt ideoloogilise küsimusega, vaid globaalse sotsiaalse probleemiga, mis on läbi põimitud inimväärikusega.
Lõpus tuleb paavst muidugi tagasi kõige aluse juurde. Teksti pealkiri on siiski „Kiida Jumalat“ (Laudate Deum). Pilgu hoidmine Jumalal, mitte meie enda piiramatu progressi taotlemisel, aitab meid elada tasakaalus. „Kui inimesed soovivad asendada Jumalat, saavad nad iseenda suurimaks vaenlaseks“, lõpetab ta manitsuse.
Kui radikaalne on paavsti keskne sõnum? No ma ei tea… Kui suurima kristliku kiriku pea üleskutse ülistada Jumalat (selle asemel, et ülistada inimloodud konstruktsioone nagu majanduskasv) on „radikaalne“, siis mis on saanud kirikust? Usun, et paavsti südamekoputus on igati asjakohane.