- Igor Ahmedov
Ei tea, kuidas teil kombeks, ega ka Eesti ilmalikus kultuuris üldisemalt, aga Suurbritannias on levinud kultuuris paastu asemel paastuajal teatud asjadest loobumine. Mõned inimesed loobuvad šokolaadist, kohvi joomisest, suitsetamisest, alkoholist või mõnest muust asjast. Teised inimesed aga loovad uusi harjumusi – liituvad jõusaaliga, hakkavad maalima või tegelevad mõne muu tervisliku või positiivse elustiili osaga. Tänapäeval on raske leida inimest, kes järgib täie tõsidusega kõiki paastureegleid. Võib-olla leiame mõne pühendunud õigeuskliku või katoliiklase, kes ikka veel paastub, kuid ma ei ole kohanud kedagi laiemas luterlikus traditsioonis, kes seda teeks. Kuid nagu ma mainisin, ei tähenda paastumine ainult teatud toiduainetest loobumist, vaid paast on pigem mõeldud ettevalmistuseks ja puhastumiseks enne seda, kui me tähistame ülestõusmispüha imet. Vanasti oli see kirikus aeg, mil katehhumeenid jõudsid kirikusse astumiseks valmistumise lõppjärku, enne kui neid vaikse laupäeva öösel ristiti.
Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija [või saatan kr: Σατανᾶ]! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” Matteuse 16:21-23
Nii on ka tänases tekstis rõhk ettevalmistusel: “sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama”, ütleb evangeeliumi autor. Mis ajast? Paar salmi varem loeme evangeeliumist, kuidas püha Peetrus kuulutab Jeesust Messiaks, elava Jumala Pojaks (Mt 16:16). Jeesuse vastus on paljudele teist hästi teada. Jeesus ütleb: “Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18-19). Need sõnad on olulised roomakatoliiklastele, aga ka õigeusklikele ja meile, luterlastele – siit on alguse saanud Peetruse primaarsus, aga ka preesterluse ja apostelliku pärimuse algus.
Lubage mul siis ümber sõnastada, mis siin toimub. Peetrus tunnistas Jeesust Jumala Pojaks. Jeesus teatas just paavstluse algust ja seda kõike silmas pidades otsustas Peetrus, et ta teab paremini. Evangeelium ütleb, et Peetrus hakkas Jeesust “noomima” (eesti k piibli 1968 tõlge). Tahan veel kord rõhutada, et Peetrus, kes just kuulutas Jeesust Jumala Pojaks, arvas, et ta teab paremini ja noomib Kristust. Kreeka keeles kasutatakse siin sõna epitimaō. Selle sõna tonaalsus on sarnane sellele kui lapsevanem noomib oma last.
Jeesuse vastus on karm ja ükski evangeelium ei räägi meile, kuidas Peetrus pärast seda ennast tunneb. Eriti karmiks teeb selle vastuse see, et peaaegu sama sõnastust kasutatakse Matteuse 4:10, kus Jeesust kiusatakse kõrbes ja ta ütleb: “Mine minema, saatan!”. Paralleele tõendab veelgi asjaolu, et ka Matteuse 4. peatükis teadis Saatan väga hästi, kuidas asjad võiksid olla – teatud mõttes näitab Saatan nagu Peetruski siin oma teadmisi sellest, kuidas asjad peavad käima. Nii Saatan kui ka Peetrus arvavad, et nemad teavad paremini.
On peaaegu irooniline, et Matteuse järgi ei näi Peetrus oma õppetundi õppivat, sest Matteuse 17. peatükis – tänase lugemise järgses peatükis – seisame silmitsi Jeesuse kirgastamise jutustusega, kus Peetrus jälle arvab, et teab paremini: “Siis ütles Peetrus Jeesusele: “Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe” (Mt 17:4). Jumala vastus on Jeesuse jumalikkuse kuulutamine ning kartus ja värin jüngrite poolt.
Mis on siis Peetruse probleem? Jeesus ütleb: “sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil” (Mt 16:23). Meie tänases evangeeliumi lugemises noomib Peetrus Jeesust, sest ta ei suuda uskuda, et see on selline vabastamine, mida ta peab ootama. Peetrus kasutab oma noomituses üht olulist kreekakeelset sõna – kyrios. See sõna, mis tähendab Issandat, sümboliseerib, et Peetrus on ikka veel täiesti teadlik oma varasemast messiaanlikust kuulutusest Jeesusest kui Messiast ja Elava Jumala Pojast. Kuid Peetrus näitab, et messiaanlikud ootused juudi rahva poliitilisest vabastamisest ei ole kooskõlas Jeesuse omaga, kes hakkas “oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama” (Mt 16:21).
See on see, mida teab Peetrus paremini – ta teab, mida Messias peab tegema. Kuid Jeesus vastab – Peetrus, sa mõtled maistest asjadest.
Võite küsida, kas me ei peaks tegelema poliitilise vabastamisega? Maailma kannatuste leevendamisega, võitlusega kodanikuõiguste ja -vabaduste eest? See ei ole kas või küsimus. Poliitiline vabastamine on maine küsimus, kuid poliitiline vabastamine on ka taevane küsimus. Luuka 1. peatüki alguses olevas kuulsas Magnificat’i laulus ütleb Jumalaema Maarja: “Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt” (Lk 1:52-53). Jeesus tegeleb mõlemaga. Luuka 6:20 ütleb Jeesus: “Õndsad olete teie, kes te olete vaesed, sest teie päralt on Jumala riik.”
Väljakutse on osata eristada, millal me tegeleme maiste asjadega ja millal taevaste asjadega. Millal meie maapealne töö on tõend meie armastusest ligimese vastu ja millal kuulutame tegude kaudu evangeeliumi. Ja millal me oma maise tööga, vabatahtliku tööga, sotsiaalsete projektidega või isegi teenimisega kirikus oleme ehitanud endale ebajumala. Kuulasin hiljuti podcasti, kus eristati päris ilusti iidolit ja ikooni. Need võivad olla täpselt samad objektid, kuid erinevus seisneb selles, et ikoon on nagu läbipaistev klaas, millest me näeme läbi ja kaugemale, oleme suunatud Jumala kirkusesse, samas kui iidol on nagu peegel, mis peegeldab meid ennast endale tagasi.
Paastuaeg on eneseanalüüsi ja patukahetsuse õppimine ja ettevalmistus lihavõttepühadeks. Inglismaa kirikus tuhkapäeva jumalateenistusel tuletab preester tuha peale panemise ajal pattu kahetsevatele inimestele meelde, et nad on pärit tolmust ja et nad muutuvad tagasi tolmuks – rõhutatakse meie kõigi surelikkust. Lisaks sellele ütleb preester avalikul pihiajal koguduse nimel:
Me ei ole armastanud sind kogu oma südame, mõistuse ja jõuga.
Me ei ole armastanud oma ligimest nagu iseennast.
Me ei ole teistele andestanud, nagu meile on andestatud.
Me oleme olnud kurdid sinu kutsele teenida, nagu Kristus teenis meid.
Me ei ole olnud tõesed Kristuse meelele.
Me oleme kurvastanud sinu Püha Vaimu.
Sellele vastab kogudus: Issand, halasta.
Paastuajal kutsutakse meid iseennast uurima. Veelgi enam, meid kutsutakse leidma ennast patusena. Meid kutsutakse end Jumala armule üles andma. Meid kutsutakse ümber orienteerima oma elu maistest asjadest taevastele. Uurima, kas tegevused, millega me tegeleme, – mis võivad olla selle maailma vaatenurgast head, väärt ja olulised – on meie ebajumalad või ikoonid. Kas me oma igapäevases tegevuses oleme suunatud Jumala au poole või oma uhkusele.
Alguses ütlesin, et mõned inimesed loobuvad paastu ajal šokolaadist või alustavad jooksmisega. Kuigi kõik need asjad on kiiduväärt kui need muudavad inimese elu paremaks, võib tõene olla ka see, et võib-olla me ei peagi midagi andma ega võtma. Võib-olla on meil vaja vaid uurida, mida me juba teeme, ja vaadata, kas mõni meie harjumus või tegevus võiks ümber orienteeruda. Ja teha neid igapäevaseid maiseid asju taevaste asjadena, Jumala auks. Olles teadlik, et seda, mida me arvasime teadvat, teab Jumal paremini.
On nii lihtne öelda, et tee seda või teist või ära tee seda või teist. Ja evangeeliumi asemel kuulutada seadust. Eile vestluses ühe sõbraga saime aru, et me võitleme samade probleemidega. Me teeme asju, kiriku, ühiskonna, meie lähedaste jaoks… ja ometi on sees tühjus, mida me ei suuda täita. Alati otsime uusi kõrghetki ja ometi ei rahulda need meid.
Seetõttu tahaksin lõpetada Rich Mullinsi ülistuslaulu sõnadega:
Olgu Jeesuse rõõm sinuga
Olgu Jeesuse rõõm sinuga
Tunnetagu Sa Jeesuse rõõmu
Ja olgu Jeesuse rõõm sinuga
Kallid sõbrad, olgu sel paastuajal Jeesuse rõõm igaühega meist, et meie maistest asjadest saaksid taevased asjad!
Aamen
Jutlus peetud Tartu Ülikooli-Jaani Koguduse inglise keelsel jumalateenistusel 26.2.23