- Mikael Raihhelgauz
Kui maailmas lahtiste silmadega ringi käia, paneme tähele inimesi, kelle elu ja käitumist ei saa iseloomustada muu sõnaga kui “püha”. Nad aitavad näha maailma uues valguses, tunnistavad täiesti teistsuguse – tähenduslikuma ja terviklikuma – olemise võimalusest. Nad tõstavad üles kõiki, kes neid ümbritsevad.
Viimaste kuude jooksul langes üks niisugune kohtumine kokku Rowan Williamsi raamatu “On Being Disciples” (“Jüngriks olemisest”) lugemisega. Viis, mil piiskop Williams pühakuid kirjeldas, resoneerus tugevalt minu isikliku kogemusega pühakutega kohtumisest. Siinne tekst ei ole seega kaugeltki algupärane looming, vaid kõigest katse eelmainitud raamatule toetudes pühakute praktilist mõju mõtestada.
“Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.” (Jh 17:17–19)
Kes on pühak? Kui mõtleme pühakutest, meenuvad sageli esimese asjana õigeusu kiriku ikoonid või katoliku kiriku maalid. Piiblitegelaste ja kaugete sajandite usukangelaste näoilmed on enamasti karmid või nukrad, vahel õndsalt äraolevad, nagu nad viibksid oma mõtete ja meelega maavälises reaalsuses. Pühakud on need, kes on teinud suuri imesid, tervendanud inimesi, elanud kasinat askeetlikku elu, loobudes kõikidest maisetest hüvedest, või lausa usu eest märtritena surnud. Pühakute iseloomuomadustest mõeldes kerkivad pähe niisugused märksõnad, nagu isetus, pühendumus, vagadus ja lakkamatu tegev armastus Jumala ja inimeste vastu. Võiksime seda nimekirja pikalt jätkata, aga üks asi on selge: pühakud ei ole meie.
Vana testamenti lugedes võib jääda mulje, et pühadus tähendab eraldatust. Midagi teistpoolset ja puutumatut, midagi, millega tavainimene peab eriti ettevaatlikult läbi käima. Kui Mooses satub põleva põõsa ette, hoiatab Jumal: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!” (2Ms 3:5) Kui Taavet laseb seaduselaeka – juutide pühima reliikvia – Jeruusalemma transportida, püüab Ussa seda tee peal käega tasakaalustada ning langeb selle kokkupuute pärast silmapilk surnuna maha (1Aj 13:5–11). Jeruusalemma templi pühimasse paika tohib seaduse järgi siseneda üksnes ülempreester – sedagi vaid üks kord aastas ja põhjalikku puhastusrituaali läbides. Kõigi nende lugude pealiskaudsel lugemisel võib järeldada: “Kui on püha – hoia eemale!”
Ka meie igapäevane kogemus võib seda sõnumit kinnistada. Eesti keeles ei ole see seos küll nii ilmne, aga näiteks inglise keeles öeldakse vagatseja kohta “saintly” ehk “pühaklik”. Venekeelses piiblitõlkes ütleb Jeesus variseride kohta “святоши” ehk “pühakukesed”. Ninatark, kes alati kõike õigesti teeb, hoiab kollektiivist eemale ja kipub teisi õpetama, võib olla üsna ebameeldiv. Nii korralik, et anna kasvõi vastu hambaid! Pühakud? Ei, aitäh! Jäägu nad kirikuseintele või heategevusasutustesse. Ent peol küll ei tahaks sellistega kohtuda!
Kui aga hakkame lugema uut testamenti, märkame üsna pea tugevat kontrasti seni maalitud pildiga. Kõigepealt paneme tähele, et Paulus tihtipeale alustab oma kogudustele suunatud kirju tervitusega pühadele. Ta nimetab pühadeks isegi Korintose kristlasi, kellel on meeletult palju probleeme. See annab põhjust korraks peatuda. Paistab, et pühadus pole siiski nii ohtlik ja eraklik nähtus, nagu vana testamendi lugemisest tunduda võib. Ent veelgi enam ütleb kirjakoht, mida me päris alguses lugesime. Jeesus palvetab, et Jumal pühitseks tema jüngreid, teeks neid pühaks. On viimne õhtusöömaaeg ja Ta ütleb oma ristisurmale viidates: “Ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.” (Jh 17:19) Jeesus pühitseb ennast – teeb end pühaks – risti läbi. Ta teeb ennast pühaks astudes oma surma poole ja seeläbi saavad ka Tema järgijad võimaluse pühaks saada.
Jeesuse ristisurm on teatud mõttes pühim sündmus, mis on eales juhtunud. Mida see tähendab? Kõige püham sündmus maailma ajaloos leidis aset väljaspool pühapaiku. See leidis aset Kolgatal – prügilas väljaspool Jeruusalemma müüre. Jeesuse pühadus saab ilmseks selles, et Ta võtab vastu inimloomuse kitsikuse ja haavatavuse täiel määral. Ta ei ole eraldatud ega kättesaamatu nagu seaduselaegas või templipühamu, vaid täielikult kohal ja kaasatud meie elu kaosesse. Pühadus läheb sinna, kus inimesel on kõige raskem inimeseks jääda, sinna, kus kogetakse kõige õudsemat hüljatust. Nõnda ei ole enam mingit vastuolu pühaduse ja maailmas olemise vahel. Jeesus läheb kõige hullemasse kohta ning palvetab, et me järgneksime talle.
Aga kas pühadus on pelgalt kutsele järgnemine? Kas see on võistlus, kes suudab oma elu paremini elada ja rohkem häid tegusid teha? Ma ei arva nii. Oma elus olen kohanud mitut inimest, keda julgeksin pühakuks nimetada. Täna tahaksin lühidalt rääkida ühest neist, nimelt oma kolleegist, kellega olen saanud viimasel ajal natuke rohkem suhelda. Tegemist on ühe vanema prouaga, kes on meie koolis juba 10 aastat töötanud. Kõik lapsed, kellega me töötame, on teatud erivajadustega, ent sageli saadetakse Mailist nende juurde, kes on kõige raskemad.
Esimestest päevadest saati mind on hämmastanud see, millist rahu ta suudab säilitada ka kõige stressirikkamates olukordades. Vahel ta võib olla range, sest distsipliin on koolis vajalik, ent ta ei saa kunagi vihaseks. Laps võib märatseda, karjuda, mööblit lõhkuda ja rünnata inimesi enda ümber, ent kõik see ei näi teda häirivat. Olukorrast, kus mul endal läheb adrenaliin lakke ja käed hakkavad värisema, lahkub Mailis südamlike naljadega, kerge naeratus näol. Ta siiralt armastab lapsi – ka neid, kes võivad raevuhoos lüüa või läbi sõimata – ning tunneb suurt rõõmu igast väiksemast edusammust. Ning lapsed armastavad teda vastu.
Olen küsinud Mailiselt, mis on tema edu saladus. Tema vastus: “Ma palvetan ja mulle lihtsalt antakse.” Kui räägime tema perest, kumab läbi, kuidas ta oma poegadest, abikaasast ja lapselapsest hoolib. Tean, et lisaks koolitööle on ta koguduse vabatahtlikuna abistanud paljusid oma valla kindlustamata peresid. Stressis kolleegi jaoks leiab Mailis alati mõne toetava sõna ja suudab oma suurepärase huumorimeelega ikka ja jälle õhkkonda kergemaks muuta.
Ka mina tunnen end Mailisega suhtlemise järel palju paremini. Tunnen end aktsepteeritud ja avatumana. Tunnen end rohkem nagu mina ise. See ei tähenda, et jään oma vigu täis elu ning puuduliku iseloomuga rahule – kaugeltki mitte. Küll aga tunnen tema teenivat elu vaadates, et minusugusel ebaperfektsel ja patusel inimesel on lootust, on siht, mille poole püüelda. Kas see pole mitte pühaku põhiomadus? Püha inimene aitab sul märgata neid asju enda sees ja enda ümber, mida sa pole varem märganud. Ta aitab sul laiendada oma silmapiiri. Asetab kõik uude valgusse nii, nagu Jeesus aitas inimestel enda ümber asetada kõik uude valgusse – olgu siis Kaana pulmas pidutsedes või ristilöödud röövlit lohutades.
Nüüd aga kerkib esile uus küsimus. Kuidas ma võiksin pühakuks saada? Mida tuleb selleks teha? Ausalt öeldes, mul pole õrna aimugi! Ma ei saa pakkuda teile mingit 10-sammulist tegevuskava ja oleksin äärmiselt skeptiline, kui keegi teine niisugust programmi reklaamiks. Siiski mul tundub, et Piibel annab meile ühe vihje. 2. kirjas korintlastele kirjutab Paulus:
“[M]eid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.” (2Kr 3:18)
Kirgastuseks tuleb kõigepealt vaadelda. Vaadata Jeesuse poole mõistmaks, milline on Jumal. Süüvida evangeeliumi ja püüda aru saada, mida sinna kirja pandud lood tegelikult tähendavad. Uurida inimesi, tunnetada nende vajadusi ja küsida palvesilmas, mida saaksime teha, et nad saaksid oma inimlikkuses ja jumalanäolisuses kasvada. Võibolla niimoodi katmata palgega vaadeldes õnnestub meil vaimustuda Jumalast ja Tema loodust. Täituda Tema imetlemisest nii, et see hakkab üle voolama ja ka teised inimesed suudavad meiega kokku puutudes vaimustuda sellest, kui imeline Ta on.
Jutlus peetud 19.2.2023 Tallinna Kalju kirikus.