Rubriik: Jutlused

Autor: Laura Vilbiks

Tartu Jaani kirikus 28.07 peetud ingliskeelse jutluse põhjal, veidi täiendatult.

“Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!” (Õp 3:27-28)

See õpetus tundub üsna selge – aita ligimesi, kes vajavad abi, kui sul on võimalik. Aga kes on su ligimesed? Kuhu tõmmata piir, kui seda üldse tõmmata, nende vahel, kelle heaks teha palju, ja nende vahel, keda ignoreerida, sest nad on sinust liiga kaugel või sinust liiga erinevad? Globaliseerunud maailmas saan haarata nutitelefoni ja näha hetkega teisel pool maakera olevate inimeste kannatusi. Ma võin sellele reageerida, kaasa tunda, jagada üleskutset tegutsemiseks. Või ignoreerida, edasi kerida ja jääda oma turvalisse mulli.

Kuningas Saalomoni sõnumit oli lihtsam mõista ajal, mil inimeste elu piirnes paari külaga ja suhelda oli võimalik ainult füüsiliselt läheduses olevate inimestega. Abi vajavad ligimesed olid päriselt sinu ligi (su naabrid, nagu inglise keeles ligimesi nimetatakse). Kui janune mees tuli su juurde ja sul oli juhtumisi vett, siis oli lihtne teda aidata. Polnud telefone, mis tooksid maailma õudused koju kätte. Tänapäevased valikud on palju keerulisemad ja vahel tundub, et me ei saagi kunagi täielikult eetilised olla. Paljud asjad, mida igapäevaselt tarbime, toodetakse viisil, mis taastoodab ebavõrdsust ja kellegi ekspluateerimist. Me teame, et miljonid inimesed maailmas kannatavad ja tegelikult saaksime neid veidi abistada – kasvõi annetades, aktivistina üleskutseid tehes, poliitikuid mõjutades. Aga kas peaksime? Kas see on meie kohus? Enamikul meist on elus juba piisavalt väljakutseid. Eesmärk pole ju end n-ö liigse heldusega läbi põletada?

Filosoof Peter Singeril on kuulus “uppuva lapse” analoogia, mida on kuulnud vist iga filosoofiatudeng. Kujutle, et möödud tööle minnes väikesest tiigist, kus lapsed vahel mängivad. Kuid täna on külm päev ja ootamatult näed üht last tiigis plätserdamas. Lähemale jõudes näed, et tegemist on väga väikse lapsega, kes on hädas, ei suuda püsti püsida ega tiigist välja tulla. Otsid pilguga ta vanemaid, kuid kedagi teist pole läheduses. Laps ei suuda oma pead vee peal hoida rohkem kui paar sekundit korraga. Tundub, et laps võib uppuda, kui sa teda välja ei tõmba. Tiiki minek oleks lihtne, see pole sügav, kuid sul on jalas uued kingad ja kena ülikond, mis saaks mudase vee poolt rikutud. Sul pole aega riideid ära võtta, laps vajab kiirelt abi. Sa jääksid ka tööle hiljaks ja sind ootab oluline koosolek. Mida peaksid selles olukorras tegema? Kui Singer seda oma õpilastelt küsib, ütlevad nad peaaegu üksmeelselt, et muidugi peaksid last päästma minema. Sa oled ainus täiskasvanu läheduses, sinust oleks julm ja isekas lihtsalt edasi jalutada.

Seejärel küsib Singer, miks käituksid teisiti, kui laps oleks sinust kaugel? Miks kaugus loeb? Eelmisel aastal suri maailmas umbes viis miljonit last enne viieaastaseks saamist. Enamik neist surmadest olid välditavad, näiteks surmad malaariasse või kopsupõletikku. Me ei kiirusta neid lapsi päästma, kuigi see pole täielikult meie käeulatusest väljas. (Seda, et meil on võimalik aidata, tõestab näiteks Singeri filosoofiast inspireeritud Efektiivse Altruismi liikumine ja Giving what we can organisatsioon, mis tegeleb just kõige efektiivsemate heategevusorganisatsioonide välja selgitamisega, et annetatud rahal oleks võimalikult suur mõju inimeste eludele. Efektiivne Altruism lähtub küll utilitarismist, millel on kristlusega mõned olulised vastuolud, kuid see ei tähenda, et nende nimetatud organisatsioonid ei teeks vajalikku tööd). 

Seega, kas me tegelikult erineme inimesest, kes kõnniks tiigist mööda, pidades oma mugavust elu päästmisest olulisemaks?

Peter Singer ei ole kristlane, tegelikult on ta veendunud ateist, kuid see osa tema eetikast võiks koputada ka kristlaste südamele. Mida ütleb Jeesus rikkale mehele, kes küsib, mida ta saaks veel teha, et saavutada igavest elu? „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas.” Jeesus on alati meilt palju nõudnud. Me eelistame näha neid õpetusi valikulistena. Eelistame teha seda, mis on lihtne – tulla kirikusse, kuulata aeg-ajalt jumalasõna. Meile meeldib mõelda, et teeksime sellistes situatsioonides head, kuid mõtlemine ei võrdu tegutsemisega. Eelistame lugeda teistele moraali. Vahel tunnen, et tõmbame kirikus karme piire seksuaalsuse või abordi küsimustes, kuid heategevuse ja ligimese armastamise õpetust, mis on kohati veelgi radikaalsem ja ka Piiblis kesksemal kohal, püüame pehmendada, selles kompromisse teha.

On ka neid, kes usuvad, et lõpuks ei ole maapealsed asjad nii tähtsad. See on levinud vastus, kui räägime keskkonnakriisidest – miks peaksime muretsema maapealsete katastroofide pärast, kui meil on kodu taevas? Sellega jäetakse tähelepanuta kõik Piibli õpetused, mis rõhutavad hea tegemist siin ja praegu. Jumal ise tuli maa peale, et elada meie seas inimesena, nii suur oli tema armastus selle maa ja meie vastu. Ligimeste armastamise käsk on minu jaoks väga tugevalt seotud loodu(s)hoiuga, sest ilma ümbritseva looduseta pole ka inimesi ega nende heaolu.

Olen viimasel aastal püüdnud rohkem lugeda Prantsuse filosoofi Bruno Latouri, kes kirjutas muuhulgas ka põnevaid teoloogilisi tekste ning kutsus üles kristlasi kliimakriisiga tegelema. Ta arvab, et hiljutiste globaalsete kriiside ja uue teadusliku teadmise valguses peaksime uuendama ka oma arusaama usust. Tänu teadusele mõistame, et kõik elusolendid siin ilmas on palju sügavamalt seotud kui oleme arvanud. Tema silmis ei ole olemas eraldiseisvat loodust ja kultuuri, vaid inimese ja teiste elusolendite sajanditepikkune koosloome. Kõik on lootusetult läbi põimunud, ja inimeste tegevus ületab ja läbistab kõike – Latouri jaoks hägustab see isegi immanentsuse ja transtsendentsuse piiri. Ta toob paralleeli Jeesuse inimeseks kehastumisega, mis samuti läbistas läbimatud barjäärid. Meie uus klimaatiline reaalsus ja antropotseen on tema silmis liikumine samas suunas, mille poole juba kunagi osutas Jumala kehastumine inimeseks. Mida täpselt ta sellega mõtleb, pole mulle veel täiesti selgeks saanud. Aga ma mõistan ta üleskutset, et selle tõttu on meil vastutus kaitsta planeeti ja oma ligimesi rohkem kui kunagi varem. 

Võib-olla oli see – kõige seotus ja sellest tulenev inimkonna vastutus – piibellik sõnum algusest peale, ja meie arusaamine hakkab alles nüüd järele jõudma? Kes teab. Igal juhul on radikaalse armastuse sõnum maailmale hädavajalik. Ja tasub meeles hoida, et see pole ainult ühepoolne – et ainult meie peaksime ületama end, et teha teistele head ja armastada valimatult – vaid Jumal tuleb meile alati vastu, ta ületab ka kõige ületamatumaid takistusi, et näidata meile oma armastust. Selle kõrval on meie panus pehmelt öeldes väike.

 

Allikad

Latour, Bruno. 2024. If we lose the Earth, we lose our souls. Wiley.

Singer, Peter. 1972. “Famine, Affluence, and Morality”. Philosophy & Public Affairs, 1(3): 229–243.

- Igor Ahmedov

Ei tea, kuidas teil kombeks, ega ka Eesti ilmalikus kultuuris üldisemalt, aga Suurbritannias on levinud kultuuris paastu asemel paastuajal teatud asjadest loobumine. Mõned inimesed loobuvad šokolaadist, kohvi joomisest, suitsetamisest, alkoholist või mõnest muust asjast. Teised inimesed aga loovad uusi harjumusi – liituvad jõusaaliga, hakkavad maalima või tegelevad mõne muu tervisliku või positiivse elustiili osaga. Tänapäeval on raske leida inimest, kes järgib täie tõsidusega kõiki paastureegleid. Võib-olla leiame mõne pühendunud õigeuskliku või katoliiklase, kes ikka veel paastub, kuid ma ei ole kohanud kedagi laiemas luterlikus traditsioonis, kes seda teeks. Kuid nagu ma mainisin, ei tähenda paastumine ainult teatud toiduainetest loobumist, vaid paast on pigem mõeldud ettevalmistuseks ja puhastumiseks enne seda, kui me tähistame ülestõusmispüha imet. Vanasti oli see kirikus aeg, mil katehhumeenid jõudsid kirikusse astumiseks valmistumise lõppjärku, enne kui neid vaikse laupäeva öösel ristiti. Loe edasi “Olgu Jeesuse rõõm sinuga!”

- Mikael Raihhelgauz

Kui maailmas lahtiste silmadega ringi käia, paneme tähele inimesi, kelle elu ja käitumist ei saa iseloomustada muu sõnaga kui “püha”. Nad aitavad näha maailma uues valguses, tunnistavad täiesti teistsuguse – tähenduslikuma ja terviklikuma – olemise võimalusest. Nad tõstavad üles kõiki, kes neid ümbritsevad.

Viimaste kuude jooksul langes üks niisugune kohtumine kokku Rowan Williamsi raamatu “On Being Disciples” (“Jüngriks olemisest”) lugemisega. Viis, mil piiskop Williams pühakuid kirjeldas, resoneerus tugevalt minu isikliku kogemusega pühakutega kohtumisest. Siinne tekst ei ole seega kaugeltki algupärane looming, vaid kõigest katse eelmainitud raamatule toetudes pühakute praktilist mõju mõtestada.  Loe edasi “Pühitsetud elu”

- Igor Ahmedov

Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Luuka 10:30-37.

Loe edasi “Elades raskuses siis, kui Jumal vaikib”

- Igor Ahmedov

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Mt 25:31-40

Väga raske on midagi kirjutada… Ma kirjutan oma doktoritööd kannatustest. Mida ma tean kannatustest? Mitte midagi. Ma kirjutan oma doktoritööd ka jumala armust. Mida ma tean jumala armust? Mitte midagi. Loe edasi “Jumalast mööda kõndimine”

- Õpetaja Catriona Laing

20. jaanuaril peetud jutlus St Martha & St Mary’s anglikaani kirikus Leuvenis, Belgias. 

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!  Lk 6:27

Kui olin 16. jaanuaril kirikusse sõitmas, sain sõnumi oma sõbralt Nealinilt, kes elab Washington D.Cs. “Oleks sul aega, et mõni minut palvetada?” Saatsin vastuse häälsõnumiga, sest olin autos: “palvetamiseks on alati aega, kas koos sinuga või ilma?” “Koos minuga,” tuli vastus. Loe edasi “Armastage oma vaenlasi: võimas armastus”

- Igor Ahmedov

20. detsembri hommikul edastasin Jumalale palves ühe mure, süüdates küünla Jumalaema ja Pantokraatori ikoonide ees. Õhtupoole tuli mu palvele vastus, kuigi mitte selline, mida ma oleksin soovinud. Möödunud aastale tagasi mõeldes võin öelda, et see polnud minu aasta. Olen küll midagi saavutanud karjääri mõttes, aga isiklikult olen palju kaotanud. Lähedaste surmad aasta alguses, sõpruste ja suhete kaotus läbi aasta, ja üksildus, mida tuleb uue elukeskkonnaga harjudes taluda. Juba teist aastat järjest tähistan ma jõule, olles oma perest eemal. Mõeldes, kust otsida lohutust, pöördus mu meel tol õhtul tuntud piiblitsitaadi juurde: sinu tahtmine sündigu (Mt 6:10). Loe edasi “Sinu tahtmine sündigu”