1.advendi mõtisklus

- Igor Ahmedov

Võib tunduda imelik, et 1. advendil, ajal, mil Eestis on kõik jõulupühade, kingituste, piparkookide ja lume ootusel, viib meid kirikukalender hoopis Palestiina aladele ühe teise püha ootusele.

“Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.” Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.”” Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”” (Matteuse 21:1-9)

Advendi aeg ongi ootuse aeg – Kristuse ootuse aeg. Matteuse evangeeliumi lugemine kirjeldab meile sündmust, mis toimub nädal enne Kristuse surma ja ülestõusmist. Jeesus tuleb sisse Jeruusalemma – kuningana – alandliku kuningana. Need, kes hõiskavad praegu “hosanna!”, hõiskavad juba nädala pärast „löödagu risti!“ (Mt 27:22). Kui suur ja kiire meelemuutus on toimunud. Loe edasi “1.advendi mõtisklus”

Uppuv laps ja radikaalne armastus

- Laura Vilbiks

Tartu Jaani kirikus 28.07 peetud ingliskeelse jutluse põhjal, veidi täiendatult.

“Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!” (Õp 3:27-28)

See õpetus tundub üsna selge – aita ligimesi, kes vajavad abi, kui sul on võimalik. Aga kes on su ligimesed? Kuhu tõmmata piir, kui seda üldse tõmmata, nende vahel, kelle heaks teha palju, ja nende vahel, keda ignoreerida, sest nad on sinust liiga kaugel või sinust liiga erinevad? Globaliseerunud maailmas saan haarata nutitelefoni ja näha hetkega teisel pool maakera olevate inimeste kannatusi. Ma võin sellele reageerida, kaasa tunda, jagada üleskutset tegutsemiseks. Või ignoreerida, edasi kerida ja jääda oma turvalisse mulli. Loe edasi “Uppuv laps ja radikaalne armastus”

Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?

- Igor Ahmedov

Viimased neli nädalat olen veetnud Taanis, olles külalisdoktorant Aarhusi Ülikooli juures. Selle aja jooksul oli mul võimalus külastada kohalikke kirikuid ning samuti oma sõpru Skåne piirkonnas, Rootsis. Kuigi Patuste Kristlaste blogi ei ole reisiblogi, tahan teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mind juba pikka aega saatnud, aga millele rohkem selgust ma sain Eestist eemal olles.

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Lk 15:1-6

Mul on rõõm ja privileeg juba peaaegu kaks aastat teenida EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudust ilmikabilisena, aidates korraldada koguduse ingliskeelseid jumalateenistusi. Kui ma peaksin võtma kokku enda peetud jutluste teoloogilist sisu, siis selle märksõna oleks “kohalolu.”

Loe edasi “Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?”

The Stories We Tell

- Igor Ahmedov

Sermon on Christmas Day at Tartu University-St John’s Church

Isaiah 52:7-10

How beautiful upon the mountains
are the feet of the messenger who announces peace,
who brings good news,
who announces salvation,
who says to Zion, ‘Your God reigns.’
Listen! Your sentinels lift up their voices,
together they sing for joy;
for in plain sight they see
the return of the Lord to Zion.
Break forth together into singing,
you ruins of Jerusalem;
for the Lord has comforted his people,
he has redeemed Jerusalem.
10 The Lord has bared his holy arm
before the eyes of all the nations;
and all the ends of the earth shall see
the salvation of our God.

 

We live the lives of storytellers. Every day, in everything we do, in all our interactions with people, we are telling some kind of a story about ourselves. Especially, it is evident with those of us who use social media, we curate our photos on Instagram, post certain things on Facebook, to tell a certain kind of story about ourselves. Loe edasi “The Stories We Tell”

Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”

Armasta! Päriselt!

- Igor Ahmedov

Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” Jh 14:15-21

Mingi aeg tagasi õpetasin EELK Usuteaduse Instituudis, kus mu üliõpilased pidid oma ülesande raames tegema ettekandeid, ütleme, klassikalistest teemadest teoloogias. Üks üliõpilane, kelle ettekanne käsitles Kristuse kahte loomust, tutvustas mulle terminit neliainsus. Põhimõtteliselt, kui kolmainsus on kolm isikut, siis neliainsus on neli isikut. Neljas isik, mis lisandus kolmainsusele, oli inimlikkus. Minu üliõpilane, kes oli inspireeritud ka teisest õppejõust, pakkus välja, et neljas osa tuleneb Kristuse kahest loomusest. Ja järeldas, et selle läbi tõmbab Jumal ka inimkonna osadusse Temaga. Loe edasi “Armasta! Päriselt!”

Kui Jumalat poleks olemas

- Laura Vilbiks

Mis saaks siis, kui avastaksin elu lõpus, et Jumalat pole olemas? Mõtlen sellele küsimusele tihti. Mis siis, kui elan terve elu usklikuna ja tõehetkel vaataks mulle vastu tühjus? Või veelgi hullem, miski, mis on täielikult vastuolus sellega mida olen uskunud – näiteks kuri Jumal, kes soovib maailmale ainult halba? Või Jumal, kelle eetika oleks vastupidine sellele, mida õigeks pean? Alguses kristlaseks hakates hirmutas see küsimus mind – miks peaksin olema kindel, et just minu usk on tõene? Nüüdseks olen aga selle küsimusega rahu teinud. Miks?

Isegi kui Jumalat ei oleks, siis ma uskusin armastusse. Jah, isegi kui poleks olemas Jeesust, kes suri meie pattude eest. Isegi kui poleks olemas Jumalat, kes mind armastaks, vaid Jumal oleks kuri ja kalk. Isegi siis saan ma öelda, et ma olen tänulik iseendale, et ma uskusin tema armastusse. Ma uskusin Jumala käsku, et peame püüdma kõiki armastada. Isegi kui see on raske, isegi kui see tundub võimatuna. 

Kui ma ka kõiges muus siin elus ebaõnnestun, siis vähemalt ma uskusin armastusse. Kui ma ka midagi muud siin elus ei saavuta, siis vähemalt ma püüdisin armastada – nii Jumalat kui teisi inimesi. Mitte alati, mitte pidevalt – ma kukkusin selleski käsus tihti läbi. Kuid vähemalt ma püüdsin. Ja ainuüksi selle tõttu ma arvan, et saan olla rahul.

Most Sacred Heart of Jesus

Olgu Jeesuse rõõm sinuga!

- Igor Ahmedov

Ei tea, kuidas teil kombeks, ega ka Eesti ilmalikus kultuuris üldisemalt, aga Suurbritannias on levinud kultuuris paastu asemel paastuajal teatud asjadest loobumine. Mõned inimesed loobuvad šokolaadist, kohvi joomisest, suitsetamisest, alkoholist või mõnest muust asjast. Teised inimesed aga loovad uusi harjumusi – liituvad jõusaaliga, hakkavad maalima või tegelevad mõne muu tervisliku või positiivse elustiili osaga. Tänapäeval on raske leida inimest, kes järgib täie tõsidusega kõiki paastureegleid. Võib-olla leiame mõne pühendunud õigeuskliku või katoliiklase, kes ikka veel paastub, kuid ma ei ole kohanud kedagi laiemas luterlikus traditsioonis, kes seda teeks. Kuid nagu ma mainisin, ei tähenda paastumine ainult teatud toiduainetest loobumist, vaid paast on pigem mõeldud ettevalmistuseks ja puhastumiseks enne seda, kui me tähistame ülestõusmispüha imet. Vanasti oli see kirikus aeg, mil katehhumeenid jõudsid kirikusse astumiseks valmistumise lõppjärku, enne kui neid vaikse laupäeva öösel ristiti. Loe edasi “Olgu Jeesuse rõõm sinuga!”

Pühitsetud elu

- Mikael Raihhelgauz

Kui maailmas lahtiste silmadega ringi käia, paneme tähele inimesi, kelle elu ja käitumist ei saa iseloomustada muu sõnaga kui “püha”. Nad aitavad näha maailma uues valguses, tunnistavad täiesti teistsuguse – tähenduslikuma ja terviklikuma – olemise võimalusest. Nad tõstavad üles kõiki, kes neid ümbritsevad.

Viimaste kuude jooksul langes üks niisugune kohtumine kokku Rowan Williamsi raamatu “On Being Disciples” (“Jüngriks olemisest”) lugemisega. Viis, mil piiskop Williams pühakuid kirjeldas, resoneerus tugevalt minu isikliku kogemusega pühakutega kohtumisest. Siinne tekst ei ole seega kaugeltki algupärane looming, vaid kõigest katse eelmainitud raamatule toetudes pühakute praktilist mõju mõtestada.  Loe edasi “Pühitsetud elu”

Oikumeenia on kõige alus

 

- Laura Vilbiks

“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud. Loe edasi “Oikumeenia on kõige alus”