Patused kristlased

- Igor Ahmedov

Võib tunduda imelik, et 1. advendil, ajal, mil Eestis on kõik jõulupühade, kingituste, piparkookide ja lume ootusel, viib meid kirikukalender hoopis Palestiina aladele ühe teise püha ootusele.

“Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.” Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.”” Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”” (Matteuse 21:1-9)

Advendi aeg ongi ootuse aeg – Kristuse ootuse aeg. Matteuse evangeeliumi lugemine kirjeldab meile sündmust, mis toimub nädal enne Kristuse surma ja ülestõusmist. Jeesus tuleb sisse Jeruusalemma – kuningana – alandliku kuningana. Need, kes hõiskavad praegu “hosanna!”, hõiskavad juba nädala pärast „löödagu risti!“ (Mt 27:22). Kui suur ja kiire meelemuutus on toimunud. Loe edasi “1.advendi mõtisklus”

- Igor Ahmedov

Viimased neli nädalat olen veetnud Taanis, olles külalisdoktorant Aarhusi Ülikooli juures. Selle aja jooksul oli mul võimalus külastada kohalikke kirikuid ning samuti oma sõpru Skåne piirkonnas, Rootsis. Kuigi Patuste Kristlaste blogi ei ole reisiblogi, tahan teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mind juba pikka aega saatnud, aga millele rohkem selgust ma sain Eestist eemal olles.

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Lk 15:1-6

Mul on rõõm ja privileeg juba peaaegu kaks aastat teenida EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudust ilmikabilisena, aidates korraldada koguduse ingliskeelseid jumalateenistusi. Kui ma peaksin võtma kokku enda peetud jutluste teoloogilist sisu, siis selle märksõna oleks “kohalolu.”

Loe edasi “Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?”

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”