The Stories We Tell

- Igor Ahmedov

Sermon on Christmas Day at Tartu University-St John’s Church

Isaiah 52:7-10

How beautiful upon the mountains
are the feet of the messenger who announces peace,
who brings good news,
who announces salvation,
who says to Zion, ‘Your God reigns.’
Listen! Your sentinels lift up their voices,
together they sing for joy;
for in plain sight they see
the return of the Lord to Zion.
Break forth together into singing,
you ruins of Jerusalem;
for the Lord has comforted his people,
he has redeemed Jerusalem.
10 The Lord has bared his holy arm
before the eyes of all the nations;
and all the ends of the earth shall see
the salvation of our God.

 

We live the lives of storytellers. Every day, in everything we do, in all our interactions with people, we are telling some kind of a story about ourselves. Especially, it is evident with those of us who use social media, we curate our photos on Instagram, post certain things on Facebook, to tell a certain kind of story about ourselves. Loe edasi “The Stories We Tell”

Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”

Armasta! Päriselt!

- Igor Ahmedov

Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” Jh 14:15-21

Mingi aeg tagasi õpetasin EELK Usuteaduse Instituudis, kus mu üliõpilased pidid oma ülesande raames tegema ettekandeid, ütleme, klassikalistest teemadest teoloogias. Üks üliõpilane, kelle ettekanne käsitles Kristuse kahte loomust, tutvustas mulle terminit neliainsus. Põhimõtteliselt, kui kolmainsus on kolm isikut, siis neliainsus on neli isikut. Neljas isik, mis lisandus kolmainsusele, oli inimlikkus. Minu üliõpilane, kes oli inspireeritud ka teisest õppejõust, pakkus välja, et neljas osa tuleneb Kristuse kahest loomusest. Ja järeldas, et selle läbi tõmbab Jumal ka inimkonna osadusse Temaga. Loe edasi “Armasta! Päriselt!”

Kui Jumalat poleks olemas

- Laura Vilbiks

Mis saaks siis, kui avastaksin elu lõpus, et Jumalat pole olemas? Mõtlen sellele küsimusele tihti. Mis siis, kui elan terve elu usklikuna ja tõehetkel vaataks mulle vastu tühjus? Või veelgi hullem, miski, mis on täielikult vastuolus sellega mida olen uskunud – näiteks kuri Jumal, kes soovib maailmale ainult halba? Või Jumal, kelle eetika oleks vastupidine sellele, mida õigeks pean? Alguses kristlaseks hakates hirmutas see küsimus mind – miks peaksin olema kindel, et just minu usk on tõene? Nüüdseks olen aga selle küsimusega rahu teinud. Miks?

Isegi kui Jumalat ei oleks, siis ma uskusin armastusse. Jah, isegi kui poleks olemas Jeesust, kes suri meie pattude eest. Isegi kui poleks olemas Jumalat, kes mind armastaks, vaid Jumal oleks kuri ja kalk. Isegi siis saan ma öelda, et ma olen tänulik iseendale, et ma uskusin tema armastusse. Ma uskusin Jumala käsku, et peame püüdma kõiki armastada. Isegi kui see on raske, isegi kui see tundub võimatuna. 

Kui ma ka kõiges muus siin elus ebaõnnestun, siis vähemalt ma uskusin armastusse. Kui ma ka midagi muud siin elus ei saavuta, siis vähemalt ma püüdisin armastada – nii Jumalat kui teisi inimesi. Mitte alati, mitte pidevalt – ma kukkusin selleski käsus tihti läbi. Kuid vähemalt ma püüdsin. Ja ainuüksi selle tõttu ma arvan, et saan olla rahul.

Most Sacred Heart of Jesus

Olgu Jeesuse rõõm sinuga!

- Igor Ahmedov

Ei tea, kuidas teil kombeks, ega ka Eesti ilmalikus kultuuris üldisemalt, aga Suurbritannias on levinud kultuuris paastu asemel paastuajal teatud asjadest loobumine. Mõned inimesed loobuvad šokolaadist, kohvi joomisest, suitsetamisest, alkoholist või mõnest muust asjast. Teised inimesed aga loovad uusi harjumusi – liituvad jõusaaliga, hakkavad maalima või tegelevad mõne muu tervisliku või positiivse elustiili osaga. Tänapäeval on raske leida inimest, kes järgib täie tõsidusega kõiki paastureegleid. Võib-olla leiame mõne pühendunud õigeuskliku või katoliiklase, kes ikka veel paastub, kuid ma ei ole kohanud kedagi laiemas luterlikus traditsioonis, kes seda teeks. Kuid nagu ma mainisin, ei tähenda paastumine ainult teatud toiduainetest loobumist, vaid paast on pigem mõeldud ettevalmistuseks ja puhastumiseks enne seda, kui me tähistame ülestõusmispüha imet. Vanasti oli see kirikus aeg, mil katehhumeenid jõudsid kirikusse astumiseks valmistumise lõppjärku, enne kui neid vaikse laupäeva öösel ristiti. Loe edasi “Olgu Jeesuse rõõm sinuga!”

Pühitsetud elu

- Mikael Raihhelgauz

Kui maailmas lahtiste silmadega ringi käia, paneme tähele inimesi, kelle elu ja käitumist ei saa iseloomustada muu sõnaga kui “püha”. Nad aitavad näha maailma uues valguses, tunnistavad täiesti teistsuguse – tähenduslikuma ja terviklikuma – olemise võimalusest. Nad tõstavad üles kõiki, kes neid ümbritsevad.

Viimaste kuude jooksul langes üks niisugune kohtumine kokku Rowan Williamsi raamatu “On Being Disciples” (“Jüngriks olemisest”) lugemisega. Viis, mil piiskop Williams pühakuid kirjeldas, resoneerus tugevalt minu isikliku kogemusega pühakutega kohtumisest. Siinne tekst ei ole seega kaugeltki algupärane looming, vaid kõigest katse eelmainitud raamatule toetudes pühakute praktilist mõju mõtestada.  Loe edasi “Pühitsetud elu”

Oikumeenia on kõige alus

 

- Laura Vilbiks

“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud. Loe edasi “Oikumeenia on kõige alus”

Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis

- Laura Vilbiks

Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud. Loe edasi “Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis”

Elades raskuses siis, kui Jumal vaikib

- Igor Ahmedov
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c3/Jordaens_Podhorce.jpg
The Good Samaritan by Jacob Jordeans

Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Luuka 10:30-37.

Loe edasi “Elades raskuses siis, kui Jumal vaikib”

Jumalast mööda kõndimine

- Igor Ahmedov

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Mt 25:31-40

Väga raske on midagi kirjutada… Ma kirjutan oma doktoritööd kannatustest. Mida ma tean kannatustest? Mitte midagi. Ma kirjutan oma doktoritööd ka jumala armust. Mida ma tean jumala armust? Mitte midagi. Loe edasi “Jumalast mööda kõndimine”