Rubriik: Artiklid

 

- Laura Vilbiks

“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud. Loe edasi “Oikumeenia on kõige alus”

- Laura Vilbiks

Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud. Loe edasi “Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis”

- Igor Ahmedov

Hiljuti ilmusid Eesti kristliku ja teoloogilise sisuga väljaannete maastikul artiklid, mis käsitlevad teoloogiat kui mõistet iseeneses. Ma viitan muidugi Jaan Lahe artiklile „Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas“ (Kirik & Teoloogia 21.jaanuar 2022) ja Robert Bunderi artiklile „Akadeemiline ja kiriklik teoloogia“ (Meie Kirik 28.jaanuar 2022). Kuigi Bunder seda otseselt välja ei ütle, tundub ta vastavat Lahele. Kuna ma pole aga mõlema autori teoloogia mõiste käsitlemisega nõus, siis pakun ma välja hoopis kolmanda viisi, kuidas teoloogiast mõelda. Loe edasi “Mis on teoloogia? Vastus Jaan Lahele ja Robert Bunderile.”

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist. Loe edasi “Kuidas ma leidsin Jumala”

- Igor Ahmedov

„Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab! Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.“ 4 Ms 21:8-9.

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Rm 10:13.

Mind puudutas kõige rohkem Paavst Frantsiskuse raamatus “Jumala nimi on Halastus” (2016) mõte, et Jumal töötab alati meie päästmise nimel. Me peame aru saama, et oleme patused, ja kui me ei tunne ennast patustena, peame küsima Jumalalt armu. Sellest algab meie päästmine, ütleb Paavst, jumala armu kinkimisest meile. See on täiesti teistsugune narratiiv sellest, mida tavaliselt arvavad protestandid, kes pole katoliiklusega hästi kursis. Paavst rõhutab veel seda, et Jumal vajab vaid väikest avaust (Frantsiskus, 2016:30-32). Loe edasi “Kristallid ja ristiusk”

 

-  Igor Ahmedov

Sel kevadel ilmus Eesti meedias uudis naisjalgpallurist, keda oli tema endine treener seksuaalselt väärkohelnud, mingi aeg hiljem ilmus uudis distsiplinaarmenetlusest treeneri suhtes, kes saatis teismelistele endast alastipilte. Kohe tekkis arutelu seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kohta ja riigikogusse laekusid vastavad seaduseelnõud vanusepiiri tõstmiseks. Kahjuks oli sotsiaalmeedia täis kommentaare, mis alandasid kannatajate inimväärikust. Imelikul kombel ei taheta uskuda neid, kes on kannatanud. Eriti masendav on lugeda lugusid sellest, kuidas võimuesindajad naiste ütlusi ei uskunud või nende kaebustega ei tegelenud. Samamoodi raputas Suurbritanniat hiljuti lugu, kus politseiametnik röövis ja tappis noore naise. Lood sellest, kuidas naised ei julge üksi koju kõndida või teha asju, mis tunduvad meestele täiesti tavalised, valgusid sotsiaalmeediasse. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et isegi need mehed, kelle töö on inimesi kaitsta, võivad osutuda kurjategijateks. Kedagi ei saa usaldada, keegi ei ole kaitstud. Loe edasi “#MeToo, Jeesus, ja mida ülestõusmispühad tähendavad”

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

• Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
• Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.