Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis

- Laura Vilbiks

Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud.

Mõned aastad tagasi poleks ma uskunud, et saan kellekski, kes käib igal pühapäeval kirikus, ja koguni tegeleb nädala sees vabatahtlikult kirikuasjadega. Isegi aasta tagasi kui sain EELK koguduses ristitud, kahtlesin, kas jõuan iga nädal kohal käia. Usk oli mu jaoks isiklik, privaatne asi, mis ei seostunud kogukonnatundega. Võtsin eeskuju filosoof Simone Weil’st, kes rääkis vabadusest iseenda jaoks Jumal leida, eraldiseisvalt piiravatest kiriklikest õpetustest. Koguduseliikmed olid mulle võõrad, pärast teenistust pikemalt ei suheldud – nagu Eesti luterluses kipub olema – ja koroona lahutas viimsedki ühendumispüüdlused. Samas ei tundnud ma ka kogukonnast puudust, sest ei olnud elavat koguduslikku elu näinudki.

Belgiasse kolimine avardas mu pilti oluliselt. Sattusin väiksesse ja tegusasse anglikaani kogudusse, kus tegi peaaegu iga koguduse liige midagi vabatahtlikult koguduse hüvanguks. Eestis olen taolist suhtumist näinud vaid baptistlikes kogudustes. Leuveni anglikaani kirik avas mulle teise olulise poole kristlikust elust – kogukonnatunde, osaduse, koosteenimise, kooskasvamise. Nädalasisesed arutelugrupid koguduseliikmete kodudes, kohvikus ja baaris istumised, koguduseliikmete kaasamine teenistuse läbiviimisel, teenistusejärgsed kohvilauad, ühiselt korraldatud üritused, üleskutsed jagada oma oskusi ja panustada kirikuellu nii, kuidas igaühele sobib. Nüüd tunnen, et minu kristlus on ilma teiste kristlasteta poolik. Tähtsustan palju rohkem ühist armulauda ja näen selle väärtust osaduse, ühtekuuluvuse loomisel.

Mõlemad pooled sellest valemist on olulised. Usun jätkuvalt, et isiklik suhe Jumalaga on hea algus. Kuid see ei pea tingimata nii olema, kristluse leidmine võib toimuda ka läbi kogudusliku elu, ja kogudus võib algatada impulsi, mis viib hiljem isiklike avastusteni. Hea kogudus on minu meelest ka selline, kus saab oma usu üle arutada, kus saab kahelda ja järele pärida. Kus ollakse teineteise jaoks olemas nii igapäevastes muredes kui ka vaimsetes otsingutes. Samad voorused tulevad kasuks igale kogukonnale, ka väljaspool kristlust. Kui koguduseliikmete vahel pole usaldust, kui kardetakse hukkamõistu ja “halvaks kristlaseks” tembeldamist, siis ei teki ka ühtekuuluvustunnet. “Kirik on kirik ainult siis, kui ta eksisteerib teiste jaoks”, kirjutab Dietrich Bonhoeffer. 

Ka teine pool, isiklikud otsingud, on jätkuvalt minuga. Viimasel ajal tunnen tugevat soovi Jumalaga paremini ühenduda. Võibolla on asi ajas, sõda on lisanud uue kihi ärevust mu niigi keskmisest ärevamale loomusele – igatahes otsin rahu ja lähedust. Enamasti piisab palvest. Aga endalegi üllatuseks hakkasin Belgias elades jalutama ühte kodulähedasse parki, et vaadata seal seisvat sammaldunud Jeesuse kuju ja temaga koos mõni minut vaikuses seista. Või siis astusin jalutuskäigul sisse mõnda tee peale jäävasse kirikusse, et korraks maha istuda ja sealset ruumi endasse võtta.

Jeesuse kuju roheliste puude taustal
Kuju Leuveni Mariaparkis

Üha enam proovin ka leida Jumalat linnakeskkonnast, sest armastan mõtet, et ta on tõepoolest kõikjal. Lihtne on tunnetada Jumalat, vaadates kaunist loodusmaastikku, kuid palju suurem väljakutse on leida teda mitte-esteetilistes kohtades. Leuveni linn tegi ilu leidmise küllaltki lihtsaks oma kauni arhitektuuri, roheluse ja inimkeskse linnaplaneerimisega. Tallinnas on see veidi keerulisem, kuid kindlasti võimalik. Soovitan proovida.

Jätan siia lõppu ühe Mika laulu, mis mind ikka otsingutes toetanud on:

But in the darkest place, a saving grace
After all we’ve been through
Though it kills me to say this
There’s a little bit of God in you
There’s a little bit of God in everything
From the sun in the sky, to the tears that you cry
There’s a little bit of God in everything
From the dirt that we hold, to our diamonds and gold

 

Mis on teoloogia? Vastus Jaan Lahele ja Robert Bunderile.

- Igor Ahmedov

Hiljuti ilmusid Eesti kristliku ja teoloogilise sisuga väljaannete maastikul artiklid, mis käsitlevad teoloogiat kui mõistet iseeneses. Ma viitan muidugi Jaan Lahe artiklile „Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas“ (Kirik & Teoloogia 21.jaanuar 2022) ja Robert Bunderi artiklile „Akadeemiline ja kiriklik teoloogia“ (Meie Kirik 28.jaanuar 2022). Kuigi Bunder seda otseselt välja ei ütle, tundub ta vastavat Lahele. Kuna ma pole aga mõlema autori teoloogia mõiste käsitlemisega nõus, siis pakun ma välja hoopis kolmanda viisi, kuidas teoloogiast mõelda.

File:Evagrius 1.jpg
Püha Pontose Euagrios

Lahe rõhutab kvaliteetse akadeemilise teoloogia vajalikkust nii kirikuteenistustes, mis vajavad paremaid piibli lugemise ja tõlgendamise oskusi, kui ka üldiselt EELK suunamiseks ja diskussiooni pidamiseks. Lahe kirjutab kuidas teoloogiline diskussioon on 1990ndate lõpust ammu edasi liikunud, aga kirik pole suutnud sammu pidada. Siinkohal olen ma Lahega nõus ja tooksin välja arutelu homoseksuaalsuse kohta, mida EELK eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga ei soovi pidada.

Ei Bunder ega Lahe kasuta oma artiklites termineid „teoreetiline“, „süstemaatiline“ ega „praktiline“ teoloogia, et eristada erinevaid teoloogia tegemise viise. Lahe seob kokku teoreetilise ja praktilise teoloogia, Bunder eristab akadeemilist ja kirikuteoloogiat. Mulle tundub, et Lahe peab akadeemilist teoloogiat tähtsamaks kirikus praktiseeritavast teoloogiast, kui nad aga võiksid olla teineteisega dialektilises suhes – samal tasemel, hoides vastuolud pinges. Teoloogia liigid peavad olema osaduses, nagu ka kirikulised on osaduses üks kirik – Kristuse keha. Bunder argumenteerib, et akadeemiline teoloogia on iseseisev ja sõltumatu teadus oma akadeemilise vabadusega, kuhu EELK ei tohiks oma agendaga trügida. Kui see on nii, siis ma ei näe vajadust EELK Usuteaduse Instituudi ega Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse ainetele. Või isegi teoloogiale üldiselt, kuna sarnaseid teemasid saab uurida ka sotsioloogias, psühholoogias, ajaloos, kunstiteaduses jne.

Bunder toob välja, et kiriklik teoloogia ei arutle „selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid ta eeldab seda,“ positsioneerides seda akadeemilise teoloogia vastu. Kuigi mõni akadeemiline teoloog jääks siin eriarvamusele, siis ma ikkagi eeldaks, et suurim osa oleks nõus rakendama Bunderi väidet ka akadeemilise teoloogia puhul. Mina arvan, et ei tohiks jagada teoloogiat akadeemiliseks ja kiriklikuks – on vaid teoloogia. Tänapäeva teoloogia ei peaks arutlema selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid küsima, kuidas ta seda teeb, et arvestada ühiskonna kõige rõhutumate osadega. Selles suunas juhib katoliku teoloogiat näiteks Paavst Frantsiskus – mõtlema rohkem kliimakriisile ja vaestele.

Kes tunneb kirikuisade pärimust, võib-olla teab tuntud Pontose Euagriose ütlemist „kui sa oled teoloog, siis sa palvetad õigesti, ja kui sa palvetad õigesti, siis sa oled teoloog“ (2003:§60; minu tõlge). Õigeusu teoloog John Behr kirjutab, et tänapäeva teoloogid saavad Euagriosest valesti aru, nad arvavad, et „õigesti“ tähendab „olla korrektne oma teoloogilises diskursuses“ (2008:67; minu tõlge). Behr oma diskussioonis varakirikuisadest näitab aga, et „teoloogia oli jumalast rääkimise asemel palju spetsiifilisemalt ristilöödud ja ülendatud Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkuse kinnitus“ (2008:70; minu tõlge). Teises teoses Behr rõhutab, et Kirikukogude mõte ei olnud doktriinide väljatöötamine läbi intellektuaalse ja akadeemilise loogika, vaid oma kogemuse ja usuelu läbi, jagades oma koguduste praktikat (2019:12–13). Teine õigeusu teoloog, Vladimir Lossky, käsitleb samuti Euagriose ütlemist ja peab seda kui palve ja vaikuse kokku toomiseks, kus me ei saagi midagi Jumala kohta öelda, vaid olla vaikuses tema ees palves (2001:13). Lossky kirjutab kolmainsusest: „vaid luule võib seda esile kutsuda just seetõttu, et see pühitseb ega pretendeeri seletama… Väljaspool kiitust ja kummardamist, väljaspool isiklikku ususuhet on meie keel Kolmainsusest rääkides alati vale“ (2001:46; minu tõlge). Õigeusu teoloog Paul Evdokimov kirjutab samamoodi, et „„Püha Jumal” laulmine liturgia ajal on teoloogia, teoloogia mis on tehtud läbi Püha Vaimu“ (2007:21; minu tõlge).

Aga see ei ole ainult Õigeusu teoloogia idee, Mike Higton (2012) kirjutab, et haridus/kasvatus/õppimine toimub anglikaani teoloogias püha söömaaja ajal. Samuti rõhutab Rowan Williams (2000) teoloogia kolmainulikkust – tähistav, komunikeeriv ja kriitiline, aga need kolm on koos. Selline mõtteviis eksisteerib ka luterlikus traditsioonis. Søren Kierkegaard rõhutas, et Jumala teadmist ja kogemist ei saa õpetada, see peab olema läbi elatud (Weston, 1994:169). Kierkegaard kritiseeris teoloogiaprofessoreid, kes kirjutavad erinevaid raamatuid, aga unustavad elada elu, mis imiteeriks Kristust (NB17:59). Raamatus Frygt og Bæven kirjutas ta, et „usk on ülesanne terveks eluks“ (1983:7), mida ta irooniliselt võrdles akadeemikutega, kes said Aabrahamist väga hästi aru, aga Hegelist mitte (1983:32–33).

Paljud teoloogid üritavad elada pidades meeles Kierkegaardi kriitikat ja nad on tihtipeale kiriku vaimulikud. Ei tohi aga lasta teoloogial jääda ainult terminite, kontseptsioonide, või tekstide üle vaidlemiseks. Teoloogia ei ole (vaid) teadus, see on pigem kunst, mida tuleb elada armulaua ajal. Samuti ei tohi teoloogia jääda pelgalt rituaaliks kirikus (Kierkegaard oli samuti sellise kristluse vastu), vaid peab olema informeeritud inimeste Jumalakogemustest (sh naiste, LGBT+ inimeste, pagulaste ja teiste kogemustest), mida aitab teha ülikoolides tehtav teoloogia, mis kasutab ja analüüsib kirjandust. Aga teoloogia peab olema ja jääma elumuutvaks.

Viited:

Behr, J. (2008) What are we doing, talking about God? The discipline of theology. In: Papanikolaou, A. and Prodromou, E. H. (eds.) Thinking Through Faith: New Perspectives from Orthodox Christian Scholars. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.
Behr, J. (2019) John the theologian and his Paschal Gospel: a prologue to theology. Oxford: Oxford University Press.
Evagrius (2003) Evagrius of Pontus: the Greek ascetic corpus. Trans. by Sinkewicz, R. E. New York ; Oxford: Oxford University Press.
Evdokimov, P. (2007) Исскуство Иконы: Богословие красоты. Klin: Христианская Жизнь.
Higton, M. (2012) A Theology of Higher Education. Oxford: Oxford University Press.
Kierkegaard, S. (1983) Fear and trembling / Repetition. Ed. by Hong, H. V. and Hong, E. H. Princeton, N.J.: Princeton University Press.
Kierkegaard, S. (2014) Kierkegaard’s journals and notebooks. Journals NB15-20. Ed. by Kirmmse, B. H., Cappelørn, N. J., Hannay, A., Possen, D. D., Rasmussen, J. D. S., Rumble, V., and Söderquist, K. B. Princeton, N.J: Princeton University Press.
Lossky, V. (2001) Orthodox Theology: An Introduction. Trans. by Kesarcodi-Watson, I. and Kesarcodi-Watson, I. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.
Weston, M. (1994) Kierkegaard and Modern Continental Philosophy: An Introduction. London: Routledge.
Williams, R. (2000) On Christian Theology. Oxford: Blackwell.

 

 

Kuidas ma leidsin Jumala

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist.

Keda aga tihti ei kohta, on noori filosoofiatudengeid, kes oleksid kristlased. Olen kuulnud arvamusi, et religioon takistab tegelemast mitmete suurte filosoofiliste küsimustega, sest see justkui „annab ette“ kindlad vastused, mida ei tohiks vaidlustada (kas siis nihilism – või misiganes teine moraalifilosoofia – ei anna?). Tegelikult arvasin minagi nii. Ma ei olnud kunagi otseselt religioonivastane, aga pidasin seda „liiga lihtsaks vastuseks“ keerulistele elus esinevatele küsimustele. Olin veendunud, et religioon ei ole minu jaoks, sest ma soovin ju jõuda asja tuumani, leida ise enda jaoks need vastused, selle, mis on „õige“. Panna erinevatest klotsidest kokku isiklik moraalne filosoofia ja sellega seotud arusaamad maailma metafüüsilisest reaalsusest. Seda olengi samm-sammult teinud. See „ise avastamise“ teekond purustas aga mitmed mu eelnevad veendumused ja viis mind kõige ootamatusse kohta – mõistmisesse, et minu jaoks pole ühtegi õigemat kohta kui kristlus. Ja veelgi ettenägematult viis mu usuni ei miski muu kui filosoofia ise.

Esmalt jõudsin mõistmiseni, et religioon ei ole midagi lihtsakoelist. See ei ole midagi, mille olemust saaks seletada paari lausega. See ei ole ka midagi, mis annaks kõigile su küsimustele vastused. Usus kasvamine on osa teekonnast, nagu ka usus kahtlemine. Teoloogilistest tekstidest olen leidnud ühed keerulisimad mõttekäigud ja põnevaimad probleemid, mis ei jää üheski aspektis filosoofiale alla. Kui ma kurtsin leerikoolis käies õpetaja Jaak Ausile, et ma ei mõista veel täielikult kolmainsuse kontseptsiooni ja kahtlen seetõttu oma usus, siis ta vastas, et kui sa mõistaksid täielikult kolmainsust, oleksid sa juba Jumala tasemel. Me ei peagi kogu kirikutraditsiooni täielikult mõistma, küll aga peab olema meil tahe vähemalt püüda seda mõista. See on pidev areng, ja selleks arenguks vajame avatud ja turvalist keskkonda, kus oleks lubatud ka traditsiooni küsimuse alla seadmine. Muidugi leidub igas religioonis lähenemisi, mis annavad ette ülimalt range dogmade süsteemi, milles kahtlemine on selles kogukonnas täielikult välistatud. Õnneks aga pole see ainus viis usklik olemiseks.

Kristlus, millese mina usun, õpetab peaasjalikult armastust. Ligimesearmastus ja jumalaarmastus – kõik muu on sekundaarne. (Need kaks on kohati ka teineteisega kattuvad, aga see on juba teine teema). Sellest lähtub kogu ülejäänud moraalne raamistik. Mida kaugemale jõuame oma järeldustega nendest usu tuumväärtustest, seda enam on need vaieldavad. Ja vaielda – või pigem arutada – tuleb. Tõelise usu praktiseerimiseks on vaja spirituaalset vabadust, ütleb prantsuse filosoof Simone Weil. Just Weil oli see, kes minu teoloogilisele mõtlemisele vundamendi rajas. Hakkasin teda mõned aastad tagasi lugema tema sotsialistlike tekstide pärast ja alles siis avastasin, et tegu on ühtlasi ka kristliku müstikuga. Kuigi olin toona veel religiooni suhtes skeptiline, tõmbas mind just Weil’ ebaortodoksne lähenemine ja institutsionaalse religiooni kriitika. Fakt, et ta polnud ise isegi ristitud, näitas mulle, kui paljudel erinevatel viisidel võib kristliku teoloogiaga suhestuda.

Simone Weil 1941. aastal.

Weil’ sõnul ei tohiks kirik kunagi seista inimese ja Jumala armu vahel – kirik on nagu iga teine inimeste loodud organisatsioon, mis ei ole kaitstud inimlike vigade eest. Inimene peab esmalt leidma isikliku suhte Jumalaga. Kui ta võtab omaks etteantud usudogmade süsteemi enne kui ta on leidnud Jumala, võib ta saada valeõpetuse poolt pimestatud, mis viib ta hoopis tõelisest Jumalast kaugemale. Sel juhul on vaja kahtlust. Weil on isegi nii radikaalne, et tunnistab, et vahel tuleb minna oma kahtlusega välja ateismini – kaotada igasugune usk jumalasse. Alles siis, kui purustame kõik omaks võetud konstruktsioonid „Jumala“ kohta, saab võimalikuks Jumala tulek meisse.

Selline ülima kahtluse printsiip ei erine mu jaoks palju sellest, mida kohtame filosoofias (ja mujal teadustes). Ülikool õpetab meile (loodetavasti) kahtlust oma allikates, eelarvamustes ja uskumustes. Õpetab leidma põhjendatud uskumusi ja annab teaduslikud meetodid, kuidas nendeni kõige paremini jõuda. Suures osas saab sellist kahtlust kasutada ka usuõpetuste üle arutledes. Kuid siiski mitte täielikult – puhas usk Jumalasse, mis on kõigi teiste õpetuste vundamendiks, nõuab rohkemat kui ainult põhjendatud argumente. See nõuab isiklikku suhet Jumalaga. Täpsemalt – see nõuab meiepoolset panust sinna suhtesse. Nagu iga suhe, on ka see suhe kahepoolne. Ning teine suhtepool, Jumal, on selles suhtes alati olemas olnud, oleme me sellest teadlikud või mitte. Mulle meeldib öelda, et palvetamine ei ole asi, mida peaks tegema Jumala jaoks. See on asi, mida me teeme enda jaoks. Sest Jumal on meid alati armastanud. Nüüd on lihtsalt aeg teda vastu armastada. See on minu usu tuum.

Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. 1Jh 4:8

 

Manifest: Me kõik oleme patused

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

  • Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
  • Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.