Elades raskuses siis, kui Jumal vaikib (Lk 10:30-37).

- Igor Ahmedov
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c3/Jordaens_Podhorce.jpg
The Good Samaritan by Jacob Jordeans

Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Luuka 10:30-37.

Mul on probleem evangeelikaalse teoloogiaga. Kuuldes evangeelikaalseid ülistuslaule võib tekkida vale turvatunne. Veelgi enam, see narratiiv, mida evangeelikaalne teoloogia mõnikord jagab, võib osuta ohtlikuks. Populaarne ameerika baptistlik bänd Casting Crowns räägib oma laulus „Just Be Held“ sellest, et kui elus on kõik kontrolli alt väljas ja sa oled väsinud võitlemast, siis tegelikult sa peadki lahti laskma ja lihtsalt kukkuma. „Sinu maailm ei kukku kokku, see kukub paika (Your world’s not falling apart, it’s falling into place)“ – laulab bänd ja lisab – „ära hoia kinni ja ole hoitud (stop holding on and just be held)“. Mõnele võib selline mõtteviis pakkuda lohutust, aga olen juba kuu aega mõtisklenud selle peale, mis juhtub kui sellised lubadused ei pea paika.

Kõigile tuntud piibli 23. psalm ütleb nõnda: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.“ Ma õppisin omal ajal seda psalmi nii oma emakeeles vene keeles kui ka inglise keeles. Ja need keeled rõhutavad mitte nii palju pimedust, vaid surma orgu. Mis on see kuri, mida ei pea kartma? Mis siis, kui sa kõnnid pimedas orus, kus pole kurja, aga ikka on surma ja pimeduse hirm? Mis siis, kui sa ei tunne jumala ligiolu? Mis siis kui kõndimine pimedas orus on sümboolne, viitamaks mõnele eluhetkele, kus tunneme masendust või muud vaimset kurnatust?

Paulus meenutab meile oma teises kirjas Korintlastele, et kõik ei pruugi olla nii ilus ja lihtne nagu tahta võiks. Ta kirjutab:

„Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ (2Kr 12:7-10).

Ma ei taha spekuleerida selle üle, mis see vai ihas olla võiks, see ei vii kuhugi. Ma tahan välja tuua, et Paulus on Issandalt palunud vabastust ja tervenemist, aga Jumal ütles ei. Mõni võib öelda – oota nüüd! Aga Paulus kirjutab ju, et see oli Jumala plaan ja tahe! Siin on mingi kõrgem idee mängus, mida me ei pruugi mõista, aga küll tuleb selgus. See, et sa kannatad, on praegu vajalik, aga lõpuks Jumal töötab sinu heaks. Mõni võib selle peale veel lisada Pauluse sõnad Roomlastele „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud“ (Rm 8:28).

Siin kohal tahan ümber jutustada ühe nalja, mille rääkis sloveenlastest filosoof Slavoj Žižek. Juudid, kes hukkusid holokaustis, istuvad taevas ja teevad nalja selle üle, kuidas nad surid. Mööda kõnnib Jumal, kuulab mida nad räägivad ja küsib „kuidas te võite nalja teha ja niimoodi rääkida?“ Mille peale tõuseb üks juut, paneb oma käe patroniseerivalt Jumala õlale ja ütleb: „sa ei saaks niikuinii aru, sa polnud seal.“

Me elame maailmas kus on sõda, nälg, tapmised ja vägistamised. Mõned ärkavad hommikul üles ja Jeesuse sõnad (kontekstist välja rebitud) „Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda!“ (Mt 6:25) ei täida nende kõhte ega riieta neid. Me peame tõdema, et vahepeal Jumal lihtsalt vaikib. Vahepeal ta laseb inimestel surra. Vahepeal teda pole gaasikambrites. Mida siis teha?

Jumalat ei pruugi siin praegu koos meiega olla, aga meie kõrval on alati meie ligimene. Mõnel päeval on meil kõik hästi aga ligimene kannatab, vahepeal kannatame meie aga ligimesel on kõik hästi. Kui käsk on „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:39), siis palvetame koos, et me saaksime olla nagu hea samaarlane ja osutada abi võõrastele.