- Igor Ahmedov
„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ Mt 11:28
Noorena, kui ma käisin Inglismaal Plymouthi vennade koguduses, oli meie teisipäevases lastele suunatud piibliklubis üks laul, mis jäi mulle hästi meelde. Eestikeelses tõlkes kõlab esimene värss nii:
Mind mu Jeesus armastab,
seda Piibel õpetab,
väike olen mina küll,
suur ja tark on Sõber mul.[1]
Originaal muidu rõhutab, et väiksed kuuluvad Jeesusele, kuigi nad on nõrgad, on tema tugev.
Mina olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mida tähendab, et „mind mu Jeesus armastab“ ja et mina armastan Jeesust. Kirikutes võib tihti kõlada, et me peame armastama Jeesust või et meil peab olema isiklik suhe Jeesusega, nagu oleks Jeesus mingisugune poiss- või tüdruksõber, keda ma kohtasin ja nüüd meil on suhe. Keda me armastame, kui me ütleme, et me armastame Jeesust? Kas me armastame mingisugust ettekujutust oma peas, kas meil on mingisugune pilt temast, mis on ikoonide ja maalide pealt nähtud Jeesuse hübriid? Või näiteks Jeesus, keda me näeme krutsifiksides paljast ja surnuna? Mul on tunne, et mõne kristlase jaoks on Jeesus küll midagi sellist, selline nähtamatu (väljamõeldud) sõber enda peas.
Me peame tõsiselt mõtlema, mida tähendab fraas, mida me võib-olla tihti kordame, mõtlemata nende sõnade sisule „mina armastan Jeesust“ ja sellega kaasneva „mind mu Jeesus armastab“.
Meie algussalmis näitab Jeesus fraasi „mind mu Jeesus armastab“ tähendust, kutsudes meid enda juurde. Meie, kes me oleme vaevatud ja koormatud, oleme kutsutud sinna, kus tema on. See kutse ei ole eshatoloogiline (tuleviku vaatav või lubav), tähendades, et see kutse ei ole selleks ajaks, kui me sureme ja satume kuhugi teistpoolsusesse. See kutse ei ole ainult leevenduseks pärast surma. See kutse on sinna, kus ta on praegu. Kus ta siis praegu on? Jeesus on seal, kus on tema keha ja siin järgnevad kaks võimalust, mis on tegelikult ühendatud ühte.
Esimene, Jeesus on seal, kus on tema keha, keha mis on tema Kirik (Ef 1:22-23; Rm 12:4-5). Kristlastena me oleme ristitud temasse, tema surmasse ja tema ülestõusmisse (Rm 6:3-6). Iga ristitud koguduse liige moodustab Kristuse Kirikut, tema keha. Seega, Jeesus on seal, kus on tema keha, kus on tema kogudus, kus kaks või kolm on tema nimel koos, seal on tema meie keskel (Mt 18:20).
Teine, Jeesus on seal, kus on tema keha, keha, mis on tema ihu ja veri, mis on meie eest antud (1Kr 11:24-25). Jeesus on seal, kus on tema keha, ehk armulauas. Iga kord, kui me võtame vastu tema ihu ja veri armulaua sakramendis, me oleme seal, kus Jeesus on, me võtame ta vastu, tema võtab meid vastu.
Seega, kui Jeesus kutsub meid enda juurde, sinna, kus ta on, kutsub ta meid enda Kiriku keskele, mille keskmes on armulaud. Thomas-Andreas Põder on oma „Usukultuuris“[2] rõhutanud, et „Kirik on olemuslikult jumalateenistuslik osadus, mille aluseks on Jeesus Kristus ja tema jumalateenistus“ (lk. 35). Sõna jumalateenistus ei tähenda seda, et meie teenime Jumalat või et tal on meist mingi vajadus, vaid „Jumalateenistus tähendab eelkõige, et Jumal teenib meid … jumalateenistus on ennekõike arm“ (lk. 35). Minu meelest on ilus, et eesti keeles on eucharistia armulaud – armu laud.
„Armulaud on kristlase jaoks kõige intiimsem, intensiivsem ja täielikum osadus (communio) armuga, mis end ise jagab (communicatio). Arm on selles sündmuses objekt, see, mida vahendatakse, aga ka subjekt, see, kes vahendab.“ (lk. 44).
Jeesus kutsub meid enda juurde, et anda meile hingamist, et jagada meile oma armu, et jagada meile iseennast. Jeesus kutsub meid olema kog(d)uduses-, olema armulaua osaduses temaga ja teineteisega.
Aga EELK laulu ja palveraamatus on veel üks laul
Jeesus kutsub patuseid
ja neid heldelt vastu võtab.
Kuulge rõõmusõnumeid
kõik, kes eksiteele tõtand!
Siin on, mis teid aitab nüüd:
Jeesus kutsub patuseid.[3]
Me küsisime ennem, kus on Jeesus ja vastasime, et Jeesus on seal, kus on tema keha Kirikus ja armulauas. Me võime aga küsida, kas me tunneksime Jeesust ära? Ma ei ole kindel, et vastus „jah“ on enesemõistetav. Jüngrid, kes kõndisid koos Jeesusega Emmause teel, ei tundnud teda ära, kuni tuli leivamurdmise hetk (Lk 24:30-31). Maarja Magdaleena ei tundnud Jeesust ära, kuni tema kutsus teda nimepidi (Jh 20:16). Me ei tunneks (ja ei tunnegi Jeesust ära) isegi siis, kui ta on täitsa meie nina ees.
Armastada Jeesust tähendab armastada näljaseid, januseid, kodutuid, räpaseid või mitte õigesti riides (näiteks aluspesus kirikus moešõu ajal), haigeid ja vange, kõiki pisemaid vendi ja õdesid, keda meie ühiskond on marginaliseerinud. Sest Jeesus on näljane, janune, kodutu, räpane, haige, vang (Mt 25:42-45). Või siis öelda vastupidi, kodutu, räpane, haige, vang, ja siia võib lisada üksikema, LGBT+ kogukonna liige, üksik pensionär, (illegaalne) immigrant, moslem või üldiselt mitte-kristlane on Jeesus. Armastada Jeesust ei ole abstraktne armastus mingisuguse idee või pildi või mehikese taevas vastu. Armastada Jeesust tähendab armastada konkreetseid inimesi meie ümber, need „pisemad vennad“. Sellepärast ma arvan, et me ei leiaks Jeesust, isegi kui ta oleks meie nina all. Sest me vaatame neid inimesi kui patuseid, defektseid või lihtsalt kui mitte-inimesi. Armulauas nõuab Jeesus meilt nende tunnistamist inimestena ja meile võrdsetena, kui me peame suruma nende kätt ja soovima jumalarahu rahusoovi ajal.
Jeesus kutsub patuseid ja neid helgelt vastu võtab, tihti aga meie kirikuna arvame, et me oleme palju pühamad kui Jeesus. Arvame, et patused ei kuulu kirikusse. Me unustame aga ära, et küsimusele, „kes on minu ligimene“ vastus on „mina olen see ligimene, kes vajab armastust ja andestust“. Me unustame ära, et patt ei ole nimekiri asjadest, mida me valesti tegime, võrreldes 10 käsuga. Patt on ennekõike see, kui meie elu-universumi keskel oleme meie ise ja mitte Jeesus. (Pärispatu igavene tagajärg 1. Moosese raamatus on just selle osaduse kaotamine Jumalaga, kus Jumal ei ole enam meie elude keskne orientiir.) See tähendab, et meie oleme hõivatud oma enda isiklike huvidega, oleme täidetud eneseuhkusega ja meil ei ole aega nende „pisemate vendade“ jaoks, kelleks Jeesus ennast evangeeliumis nimetab.
Jumalateenistuse alguses on patukahetsus ja „Kirik ……. Kui ta tahab jääda iseendaks, ei ole tal muud valikut, kui elada patukahetsuses, kriitilises eneseteadvuses ja ebaõnnestumiste tunnistamises. Ta peab pidevalt tunnistama oma ebaõnnestumist kogukonnana, mis peaks olema kingituste ja vastastikuse toetuse kogukond“ (Williams, 2014:69).[4]
Seega, Jeesus kutsub sind täna enda juurde ja tahab anda sulle hingamise. Need meist, kes on kristlased, kui me oleme Jeesusest arusaanud, arusaanud, mida tähendab „mind mu Jeesus armastab“ ja mida tähendab, et mina armastan Jeesust, oleme arusaanud, et see hingamine mida ta pakub on ta ise armulauas. Jeesus ise armulauas annab meile armu. Armu, mis kutsub meid meeleparandusele. Meeleparandusele, mis meenutab meile, et me ei tunne Jeesust ära.
„Üks lihtsamaid võimalikke kiriku määratlusi on öelda, et kirik on mõeldud olema koht, kus Jeesus tegutseb maailmas nähtavalt. Ja kui me seda oleme öelnud, võime selle ümber pöörata ja öelda, et seal, kus Jeesus nähtavalt tegutseb, peab toimuma midagi, mis on väga sarnane kirikuga“ (Williams 2007a:128).[5] Kui me vaatame täna EELKd, kas me näeme Jeesust tegutsemas? Või me näeme ainult võimumänge, solvamisi, autoriteedi üle võitlemist, viha, vaenu, sildistamist, ligimese armastamisest keeldumist?
Need inimesed, kes otsivad Jumalat ja kaaluvad meie kogudustega liitumist, mida nad näevad? Kas nad näevad Jeesuse tegutsemist, tegutsemist, mis on suunatud „pisemate vendade“ poole, või näevad nad ainult viha kõigi vastu, kes ei ole täpselt nagu meie.
„Õige“ luterliku usu üle vaidlemas me unustame ära, et „[d]oktriinilised vormelid ei ole ei hoolikalt koostatud määratluste kogum ega mingi vastuhakk vabamõtlevale hingele; need on sõnad, mis räägivad meile piisavalt tõtt, et viia meid sõnade piirile, ning sõnad, mis toetavad piisavalt ühist elu, et hoida meid seal koos Jumala kiitmises ja vastastikuses armastuses“ (Williams, 2007b:xiv). [6] Doktriin ei ole absoluutne tõde. Me unustasime ära, et tõde on isik, tõde on Jeesus. Doktriinid on selleks, et meid toetada, mitte ette kirjutada reegleid. Toetada meid, et me saaksime koos Jumalat kiita ja teineteist armastada.
Aga äkki lõpuks peab tõdema, et Jeesus pole enam kirikus, äkki me peaksime väljapoole vaatama? Või lausa välja astuda?
Missio Dei tunnistab midagi olulist Jumala missiooni ökoloogiast. Nimelt seda, et Jumal võib otsustada rääkida maailmast kirikule. Teisisõnu, kirik ei ole alati Jumala poole pöördumisega (conversion) seotud algatuste puhul lähtepunktiks. Mõnikord peab Jumal pöörduma kiriku poole, kuid ei saa seda teha seestpoolt. Seega tegutseb Jumal väljastpoolt. Püha Vaim on kõikjal kohal ning tegutseb kirikust eespool ja väljaspool. Küsimus on alati selles, kas kirik suudab seda tunnistada? Ja kas kirik suudab vastu võtta seda, mida Vaim teeb väljaspool tema piire? Ja kas ta on vastuvõtmise käigus valmis muutuma ja uuenema?
Kirikute vastus sellistele küsimustele näiteks soolise võrdõiguslikkuse, seksuaalsuse ja võrdsuse teemadel on sageli „ei”. Kirik ei võta vastu progressiivsust, õiglust ja muutust, mida maailm on omaks võtnud ja rakendanud. Kirik seisab muutustele vastu. Ta seisab vastu kaasaegsele kultuurile. Ta ei usu, et Püha Vaim võiks tegutseda meie kaasaegses kultuuris kirikujuhtidest sõltumatult ning kasutada seda kultuurilist muutust kiriku reformeerimiseks-uuendamiseks. Seega eemaldub maailm aeglaselt, kuid kindlalt kirikust ja jätab selle elama oma mullis, mis koosneb eneseõigustavast retoorikast ja enesekujundavatest strateegiatest. See ei vii kirikut muidugi kuhugi. Lihtsalt veelgi sügavamale jõkke paadiga ilma aerudeta. Ja mis puutub evangeliseerimisse, siis on jäävad kirikusse vaid need, kes on juba pöördunud, kellele jutlustada. (Percy, 2021:123)[7]
Mind mu Jeesus armastab ja ma armastan Jeesust, seega „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast” (1 Jn 4:7).
Lõpetades Søren Kierkegaardi sõnadega:
Käsk on, et sa pead armastama, kuid ah, kui sa mõistaksid iseennast ja elu, siis tundub, et seda ei peaks isegi käskima, sest inimeste armastamine on ainus asi, mille nimel tasub elada, ja ilma selle armastuseta sa tegelikult ei ela. Pealegi on inimeste armastamine ainus õnnistatud lohutus nii siin kui ka järgmises maailmas; ja inimeste armastamine on ainus tõeline märk sellest, et sa oled kristlane. (Kierkegaard, 1995:375).[8]
Palve:
Jumal, anna meile tunda, mida tähendab olla Sinu poolt armastatud ja anna meile arusaam, kuidas Sind armastada, et maailm näeks Sind meie keskel tegutsemas. Aamen.
[1] Autor: Anna Bartlett Warner, tõlkija teadmata. https://m.advent.ee/laul/296169/
[2]https://www.academia.edu/38161065/Usukultuur_evangeelses_luterlikus_vaatevinklis_Teoloogilise_m%C3%B5tte_uurimusi_ja_arendusi_2018_The_Culture_of_Faith_in_Lutheran_Perspective_Historical_and_Constructive_Explorations_in_Theological_Thought_full_book_
[3] Autor Erdmann Neumeister, tõlge: Wilhelm Kentmann I. https://eelk.ee/inc.klpr_laul.php?iide=220
[4] Rowan Williams (2014[1982]) „Resurrection: Interpreting the Easter Gospel“. London: Darton, Longman and Todd Ltd.
[5] Rowan Williams (2007a) „Tokens of Trust“. Norwich: Canterbury Press.
[6] Rowan Williams (2007) „Wrestling with Angels“. London: SCM Press Ltd.
[7] Martyn Percy (2021) „The Humble Church“. Norwich: Canterbury Press.
[8] Søren Kierkegaard (1995) „Works of Love“. Princeton: Princeton University Press.