Kuidas ma leidsin Jumala

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist.

Keda aga tihti ei kohta, on noori filosoofiatudengeid, kes oleksid kristlased. Olen kuulnud arvamusi, et religioon takistab tegelemast mitmete suurte filosoofiliste küsimustega, sest see justkui „annab ette“ kindlad vastused, mida ei tohiks vaidlustada (kas siis nihilism – või misiganes teine moraalifilosoofia – ei anna?). Tegelikult arvasin minagi nii. Ma ei olnud kunagi otseselt religioonivastane, aga pidasin seda „liiga lihtsaks vastuseks“ keerulistele elus esinevatele küsimustele. Olin veendunud, et religioon ei ole minu jaoks, sest ma soovin ju jõuda asja tuumani, leida ise enda jaoks need vastused, selle, mis on „õige“. Panna erinevatest klotsidest kokku isiklik moraalne filosoofia ja sellega seotud arusaamad maailma metafüüsilisest reaalsusest. Seda olengi samm-sammult teinud. See „ise avastamise“ teekond purustas aga mitmed mu eelnevad veendumused ja viis mind kõige ootamatusse kohta – mõistmisesse, et minu jaoks pole ühtegi õigemat kohta kui kristlus. Ja veelgi ettenägematult viis mu usuni ei miski muu kui filosoofia ise.

Esmalt jõudsin mõistmiseni, et religioon ei ole midagi lihtsakoelist. See ei ole midagi, mille olemust saaks seletada paari lausega. See ei ole ka midagi, mis annaks kõigile su küsimustele vastused. Usus kasvamine on osa teekonnast, nagu ka usus kahtlemine. Teoloogilistest tekstidest olen leidnud ühed keerulisimad mõttekäigud ja põnevaimad probleemid, mis ei jää üheski aspektis filosoofiale alla. Kui ma kurtsin leerikoolis käies õpetaja Jaak Ausile, et ma ei mõista veel täielikult kolmainsuse kontseptsiooni ja kahtlen seetõttu oma usus, siis ta vastas, et kui sa mõistaksid täielikult kolmainsust, oleksid sa juba Jumala tasemel. Me ei peagi kogu kirikutraditsiooni täielikult mõistma, küll aga peab olema meil tahe vähemalt püüda seda mõista. See on pidev areng, ja selleks arenguks vajame avatud ja turvalist keskkonda, kus oleks lubatud ka traditsiooni küsimuse alla seadmine. Muidugi leidub igas religioonis lähenemisi, mis annavad ette ülimalt range dogmade süsteemi, milles kahtlemine on selles kogukonnas täielikult välistatud. Õnneks aga pole see ainus viis usklik olemiseks.

Kristlus, millese mina usun, õpetab peaasjalikult armastust. Ligimesearmastus ja jumalaarmastus – kõik muu on sekundaarne. (Need kaks on kohati ka teineteisega kattuvad, aga see on juba teine teema). Sellest lähtub kogu ülejäänud moraalne raamistik. Mida kaugemale jõuame oma järeldustega nendest usu tuumväärtustest, seda enam on need vaieldavad. Ja vaielda – või pigem arutada – tuleb. Tõelise usu praktiseerimiseks on vaja spirituaalset vabadust, ütleb prantsuse filosoof Simone Weil. Just Weil oli see, kes minu teoloogilisele mõtlemisele vundamendi rajas. Hakkasin teda mõned aastad tagasi lugema tema sotsialistlike tekstide pärast ja alles siis avastasin, et tegu on ühtlasi ka kristliku müstikuga. Kuigi olin toona veel religiooni suhtes skeptiline, tõmbas mind just Weil’ ebaortodoksne lähenemine ja institutsionaalse religiooni kriitika. Fakt, et ta polnud ise isegi ristitud, näitas mulle, kui paljudel erinevatel viisidel võib kristliku teoloogiaga suhestuda.

Simone Weil 1941. aastal.

Weil’ sõnul ei tohiks kirik kunagi seista inimese ja Jumala armu vahel – kirik on nagu iga teine inimeste loodud organisatsioon, mis ei ole kaitstud inimlike vigade eest. Inimene peab esmalt leidma isikliku suhte Jumalaga. Kui ta võtab omaks etteantud usudogmade süsteemi enne kui ta on leidnud Jumala, võib ta saada valeõpetuse poolt pimestatud, mis viib ta hoopis tõelisest Jumalast kaugemale. Sel juhul on vaja kahtlust. Weil on isegi nii radikaalne, et tunnistab, et vahel tuleb minna oma kahtlusega välja ateismini – kaotada igasugune usk jumalasse. Alles siis, kui purustame kõik omaks võetud konstruktsioonid „Jumala“ kohta, saab võimalikuks Jumala tulek meisse.

Selline ülima kahtluse printsiip ei erine mu jaoks palju sellest, mida kohtame filosoofias (ja mujal teadustes). Ülikool õpetab meile (loodetavasti) kahtlust oma allikates, eelarvamustes ja uskumustes. Õpetab leidma põhjendatud uskumusi ja annab teaduslikud meetodid, kuidas nendeni kõige paremini jõuda. Suures osas saab sellist kahtlust kasutada ka usuõpetuste üle arutledes. Kuid siiski mitte täielikult – puhas usk Jumalasse, mis on kõigi teiste õpetuste vundamendiks, nõuab rohkemat kui ainult põhjendatud argumente. See nõuab isiklikku suhet Jumalaga. Täpsemalt – see nõuab meiepoolset panust sinna suhtesse. Nagu iga suhe, on ka see suhe kahepoolne. Ning teine suhtepool, Jumal, on selles suhtes alati olemas olnud, oleme me sellest teadlikud või mitte. Mulle meeldib öelda, et palvetamine ei ole asi, mida peaks tegema Jumala jaoks. See on asi, mida me teeme enda jaoks. Sest Jumal on meid alati armastanud. Nüüd on lihtsalt aeg teda vastu armastada. See on minu usu tuum.

Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. 1Jh 4:8

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga