Sinu tahtmine sündigu

- Igor Ahmedov

20. detsembri hommikul edastasin Jumalale palves ühe mure, süüdates küünla Jumalaema ja Pantokraatori ikoonide ees. Õhtupoole tuli mu palvele vastus, kuigi mitte selline, mida ma oleksin soovinud. Möödunud aastale tagasi mõeldes võin öelda, et see polnud minu aasta. Olen küll midagi saavutanud karjääri mõttes, aga isiklikult olen palju kaotanud. Lähedaste surmad aasta alguses, sõpruste ja suhete kaotus läbi aasta, ja üksildus, mida tuleb uue elukeskkonnaga harjudes taluda. Juba teist aastat järjest tähistan ma jõule, olles oma perest eemal. Mõeldes, kust otsida lohutust, pöördus mu meel tol õhtul tuntud piiblitsitaadi juurde: sinu tahtmine sündigu (Mt 6:10).

Viimased kuud olen veetnud iga kolmapäeva õhtu leeritundides. Need algasid usutunnistuse lugemisega ja lõppesid Meie Isa palvega. Tihti me teeme asju korduvalt ja korduvalt, mitte mõeldes selle peale, mis päriselt toimub. Loeme palveteksti ja elu läheb edasi. Midagi ei muutu. Kierkegaard (1983) oma raamatus “Kordus” otsustas testida, kas kordus on olemas. Ta järeldus oli, et ainuke kordus, mis alati kordub, on korduse võimatus. Ma ei oska öelda, kui palju kordi ma olen Meie Isa palvet leeritundides ja kiriku teenistuses palvetanud, aga alles nüüd jõudsin ma arusaamisele, et see kordus on kõige raskem tegu maailmas. Ma komistasin oma mõtetes just sellel raskel eluhetkel vana ja tuttava “sinu tahtmine sündigu” peale.

Icon of the Nativity of Christ

Ma armastan liturgiat. See peegeldub minu jaoks kõige paremini printsiibis, et “Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” (Hb 13:8). Küll võib tunduda, et aastatega ei muutu midagi, liturgia on ju täitsa sama, hakkab igav ja on tung otsida midagi uut ja põnevat, mingit meelelahutust. Siis aga juhatab meid Püha Vaim liturgias millegini, mida me oleme nii palju kordi korranud – “sinu tahtmine sündigu” – ja kõik on uus. Liturgia meenutab, et vahepeal on ikkagi väga palju muutunud – meie, inimesed, kes osalevad liturgias, oleme muutunud. Võibolla on möödunud nädal, võibolla eelmine kord me käisime kirikus aasta tagasi eelmistel jõuludel. Liturgia on sama, piiblisalmid on samad, jõululaulud on samad, Jeesus on uuesti sündinud samas Petlemmas, aga mina inimesena olen muutunud. Mul on uued rõõmud ja uued valud, uued suhted ja uued lahkuminekud, uued tänud ja uued palved. Igaüks võib komistada oma kivi peale. Kellegi jaoks võib lugu sündinud Jeesusest just sel jõuludel avada maailma täis müsteeriumeid – kuidas sai Jumal inimeseks, mida see tähendab. Ja need mõtisklused võivad viia inimese Jumala ligioluni nii nagu seda pole varem juhtunud. Mina aga komistan “sinu tahtmine sündigu” otsa – ja tee ees on hirmus ja tundmatu, mis siis, et olen seda lauset nii tihti korranud.

Möödunud pühapäeva õhtul käisin oma korterikaaslase 3D koguduse kogukonna kokkusaamisel. Jutluse aluseks oli võetud meenutus ristisurmast ja küsimused panid meid mõtlema, mida ristisurm meie jaoks tähendab. Arutelus tuli ka ette küsimus Jeesuse tahte kohta Getsemani aias: “Ja ta ütles: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”” (Mk 14:36). Kas ja kui palju teadis Jeesus sellest, mis teda ees ootab? Kas oli tõepoolest võimalik, et ta oleks võinud otsustada mitte minna ristisurma? Need küsimused on tähtsad ja teoloogiliselt väga sügavad, nende puhul on kirikus läbi aegade palju arutelusid olnud (vaata nt Lossky, 1976:147-148). Mina tahan välja tuua vaid seda inimlikku osa sellest probleemist – Jeesus, Jumala poeg, Kolmainu Jumal, kahtleb, ja annab üle oma tahte meie Isale, kes on taevas.

Ka mina, vaadates otsa oma murele, mida ma Jumalale palves tõin ja millele ebameeldiva vastuse sain, sain lootuse just läbi pideva korduse, läbi “sinu tahtmine sündigu.” See oli piisav Jeesusele, see on piisav ka mulle. Mina ei tea, mida tulevik toob, millised uued väljakutsed tulevad, kuidas ma sellest kõigest välja tulen. Samas ma tean, et kui ma lähen neil jõuludel kirikusse muutunud inimesena, kandes seda palvevastust endaga, on midagi, mis pole muutunud. Vaimulik tuleb koguduse ette, kõlavad liturgia sõnad, räägitakse Jeesusest ja püha söömaaja osana palvetame me, öeldes “sinu tahtmine sündigu.” See annab lootuse, et selles muutuvas ja turbulentses maailmas on midagi, mis on kindel.

Ma lõpetan Inglismaa Kiriku ühispalvega, mida loetakse Jõululaupäeva jumalateenistuse alguses:

Kõigeväeline Jumal
Sa rõõmustad meid igaaastase mälestustega sinu Poja Jeesuse Kristuse sünnist:
anna, et nagu me teda rõõmsalt oma lunastajana vastu võtame
et me saaks täie kindlusega vaadata Teda kui Ta tuleb meie kohtunikuna;
Kes on elav ja valitseb Sinus,
Püha Vaimu ühtsuses,
Üks Jumal, nüüd ja igavesti.
Aamen. (Minu tõlge).

 

 

Viited:
Kierkegaard, S. (1983) Fear and Trembling / Repetition. Ed. by H.V.Hong and E.H.Hong. Princeton NJ: Princeton University Press.
Lossky, V. (1976) The Mystical Theology of the Eastern Church. Crestwood NY: St Vladimir Seminary Press.

Common Worship: Collects and Post Communions, material from which is included here, is copyright © The Archbishops’ Council 2000 and published by Church House Publishing.

Kuidas ma leidsin Jumala

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist.

Keda aga tihti ei kohta, on noori filosoofiatudengeid, kes oleksid kristlased. Olen kuulnud arvamusi, et religioon takistab tegelemast mitmete suurte filosoofiliste küsimustega, sest see justkui „annab ette“ kindlad vastused, mida ei tohiks vaidlustada (kas siis nihilism – või misiganes teine moraalifilosoofia – ei anna?). Tegelikult arvasin minagi nii. Ma ei olnud kunagi otseselt religioonivastane, aga pidasin seda „liiga lihtsaks vastuseks“ keerulistele elus esinevatele küsimustele. Olin veendunud, et religioon ei ole minu jaoks, sest ma soovin ju jõuda asja tuumani, leida ise enda jaoks need vastused, selle, mis on „õige“. Panna erinevatest klotsidest kokku isiklik moraalne filosoofia ja sellega seotud arusaamad maailma metafüüsilisest reaalsusest. Seda olengi samm-sammult teinud. See „ise avastamise“ teekond purustas aga mitmed mu eelnevad veendumused ja viis mind kõige ootamatusse kohta – mõistmisesse, et minu jaoks pole ühtegi õigemat kohta kui kristlus. Ja veelgi ettenägematult viis mu usuni ei miski muu kui filosoofia ise.

Esmalt jõudsin mõistmiseni, et religioon ei ole midagi lihtsakoelist. See ei ole midagi, mille olemust saaks seletada paari lausega. See ei ole ka midagi, mis annaks kõigile su küsimustele vastused. Usus kasvamine on osa teekonnast, nagu ka usus kahtlemine. Teoloogilistest tekstidest olen leidnud ühed keerulisimad mõttekäigud ja põnevaimad probleemid, mis ei jää üheski aspektis filosoofiale alla. Kui ma kurtsin leerikoolis käies õpetaja Jaak Ausile, et ma ei mõista veel täielikult kolmainsuse kontseptsiooni ja kahtlen seetõttu oma usus, siis ta vastas, et kui sa mõistaksid täielikult kolmainsust, oleksid sa juba Jumala tasemel. Me ei peagi kogu kirikutraditsiooni täielikult mõistma, küll aga peab olema meil tahe vähemalt püüda seda mõista. See on pidev areng, ja selleks arenguks vajame avatud ja turvalist keskkonda, kus oleks lubatud ka traditsiooni küsimuse alla seadmine. Muidugi leidub igas religioonis lähenemisi, mis annavad ette ülimalt range dogmade süsteemi, milles kahtlemine on selles kogukonnas täielikult välistatud. Õnneks aga pole see ainus viis usklik olemiseks.

Kristlus, millese mina usun, õpetab peaasjalikult armastust. Ligimesearmastus ja jumalaarmastus – kõik muu on sekundaarne. (Need kaks on kohati ka teineteisega kattuvad, aga see on juba teine teema). Sellest lähtub kogu ülejäänud moraalne raamistik. Mida kaugemale jõuame oma järeldustega nendest usu tuumväärtustest, seda enam on need vaieldavad. Ja vaielda – või pigem arutada – tuleb. Tõelise usu praktiseerimiseks on vaja spirituaalset vabadust, ütleb prantsuse filosoof Simone Weil. Just Weil oli see, kes minu teoloogilisele mõtlemisele vundamendi rajas. Hakkasin teda mõned aastad tagasi lugema tema sotsialistlike tekstide pärast ja alles siis avastasin, et tegu on ühtlasi ka kristliku müstikuga. Kuigi olin toona veel religiooni suhtes skeptiline, tõmbas mind just Weil’ ebaortodoksne lähenemine ja institutsionaalse religiooni kriitika. Fakt, et ta polnud ise isegi ristitud, näitas mulle, kui paljudel erinevatel viisidel võib kristliku teoloogiaga suhestuda.

Simone Weil 1941. aastal.

Weil’ sõnul ei tohiks kirik kunagi seista inimese ja Jumala armu vahel – kirik on nagu iga teine inimeste loodud organisatsioon, mis ei ole kaitstud inimlike vigade eest. Inimene peab esmalt leidma isikliku suhte Jumalaga. Kui ta võtab omaks etteantud usudogmade süsteemi enne kui ta on leidnud Jumala, võib ta saada valeõpetuse poolt pimestatud, mis viib ta hoopis tõelisest Jumalast kaugemale. Sel juhul on vaja kahtlust. Weil on isegi nii radikaalne, et tunnistab, et vahel tuleb minna oma kahtlusega välja ateismini – kaotada igasugune usk jumalasse. Alles siis, kui purustame kõik omaks võetud konstruktsioonid „Jumala“ kohta, saab võimalikuks Jumala tulek meisse.

Selline ülima kahtluse printsiip ei erine mu jaoks palju sellest, mida kohtame filosoofias (ja mujal teadustes). Ülikool õpetab meile (loodetavasti) kahtlust oma allikates, eelarvamustes ja uskumustes. Õpetab leidma põhjendatud uskumusi ja annab teaduslikud meetodid, kuidas nendeni kõige paremini jõuda. Suures osas saab sellist kahtlust kasutada ka usuõpetuste üle arutledes. Kuid siiski mitte täielikult – puhas usk Jumalasse, mis on kõigi teiste õpetuste vundamendiks, nõuab rohkemat kui ainult põhjendatud argumente. See nõuab isiklikku suhet Jumalaga. Täpsemalt – see nõuab meiepoolset panust sinna suhtesse. Nagu iga suhe, on ka see suhe kahepoolne. Ning teine suhtepool, Jumal, on selles suhtes alati olemas olnud, oleme me sellest teadlikud või mitte. Mulle meeldib öelda, et palvetamine ei ole asi, mida peaks tegema Jumala jaoks. See on asi, mida me teeme enda jaoks. Sest Jumal on meid alati armastanud. Nüüd on lihtsalt aeg teda vastu armastada. See on minu usu tuum.

Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. 1Jh 4:8

 

Kristallid ja ristiusk

- Igor Ahmedov

„Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab! Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.“ 4 Ms 21:8-9.

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Rm 10:13.

Mind puudutas kõige rohkem Paavst Frantsiskuse raamatus “Jumala nimi on Halastus” (2016) mõte, et Jumal töötab alati meie päästmise nimel. Me peame aru saama, et oleme patused, ja kui me ei tunne ennast patustena, peame küsima Jumalalt armu. Sellest algab meie päästmine, ütleb Paavst, jumala armu kinkimisest meile. See on täiesti teistsugune narratiiv sellest, mida tavaliselt arvavad protestandid, kes pole katoliiklusega hästi kursis. Paavst rõhutab veel seda, et Jumal vajab vaid väikest avaust (Frantsiskus, 2016:30-32).

Kui inimene kõnnib mööda linna ja näeb kirikut – see on juba see väike avaus. Kui ta tuleb sisse – see on juba natukene suurem. Heidab pilgu peale, veidi veel, ja niimoodi see kasvabki. Mõned inimesed arvavad, et kristlik elu on mingi koodeksi järgimine, nõuete täitmine ja elustiili elamine. See ei ole nii, see on Jumala arm. Paavst rõhutab, et ta on patune, et Paavstid enne teda samamoodi rõhutasid nende patust olekut. Frantiskus ütleb, et „Paavst on inimene, kes vajab Jumala halastust“ (2016:39; minu tõlge). Me nimetasime selle veebilehe patusteks kristlasteks, sest see defineerib meid kõige paremini. Me ei ole ideaalsed, meie elu vajab halastust ja Jumala armu. Paavst rõhutab felix culpa-t [õnnelikku süüd] mida lauldakse öösel Exsultet osana enne Ülestõusmispüha hommikut. Süü on õnnelik, sest Jeesus suri ja vabastas meid sellest süüst (Frantsiskus, 2016:40).

Mida ma üritan rõhutada on see, et pole vahet kui suured patustajad me oleme, Jumala halastus on nii suur, et ta annab meile oma armu ka kõige väiksema avause puhul. See, et me näeme ennast patustajatena, on juba Jumala arm. Ma tahan rääkida palvetamisest, kuidas ja milleks palvetada. Kui Jeesuse jüngrid küsisid temalt, et ta õpetaks neid palvetama, siis Jeesus andis neile palve, mida tunneme meie Isa palve nime all.

Oma elus olen ma kasvanud erinevates kristlikes traditsioonides. Kasvades üles vene baptistina, kus rõhk oli ise välja mõeldud palvel, oli mul raske aru saada, kuidas on võimalik palvetada palvega, mis on ette kirjutatud. Sellest koosnes ka minu algne vastasseis anglikaani kirikule. Mõni aeg hiljem lugesin ühe oma ülikooli õppejõu raamatut “The Sign of the Cross” [Ristimärk] (Andreopoulos, 2006). Raamat seletas lihtsasti väga sügavat teoloogiat, mis leiab aset, kui keegi lööb endale risti ette. Andreopoulos (2006:92) väidab, et ristimärgi tegemine on palve vorm – sõnatu palve (wordless prayer). Andreopoulos lisab “varakristlased rõhutasid ristimärgi tegemist iga tegevuse juures, niipidi pühitsedes igat osa oma elust” (2006:93; minu tõlge). Kiriku enda kõige lühem palve on Kyrie eleison – Issand halasta! Lugedes palveid, mida pühad inimesed enne mind on palvetanud ja üles kirjutanud, saan ma koos nendega palvetada. Samas, mõni päev kui mul pole isu või tahtmist palvetada, kui sõnad ei tule keelele, heidan ma pilgu ikoonile ja löön risti ette. Väike avaus Jumalale, et tulla ja minu päeva õnnistada.

Ma kinkisin oma sõbrannale ikooni, kes ütleb, et ta Jumalasse ei usu. Meil tekkis vestlus, kas oleks halb kui ta küsiks midagi ikooni ees Jumala käest. Näiteks kui tal on elus raskused – kas tohib loota kristallide peale ja samas ka Jumala ikooni peale? Ma võib olla ütlen midagi provokatiivset mõne kristlase jaoks, aga arvan, et tohib küll. Nagu ülal mainitud Pauluse kiri roomlastele ütleb, igaüks, kes hüüb Issanda nime, päästetakse. Kui meie elus on raskused ja oma ärrituses ja lootusetuses ütleme „Issand Jumal“, „Issand“, „Jeesus küll“ või mingi muu variatsioon sellest, siis me anname Jumalale selle väikese avause, millest Paavst Frantsiskus rääkis. Teadmata, järgides meie ühiskonna norme, kus keegi ei mõtle hüüatades „Issand!“ midagi tõsist, hüüame tegelikult Jumala poole. Samamoodi on ikoonidega. Clemena Antonova (2010; vaata kolmas peatükk) kirjutab oma raamatus sellest, kas Jeesus, kes on ikooni peal, on tegelikult ka ikooni sees. Tsiteerides Püha Simeoni: „Kui me näeme Nägematut läbi pildi, siis me ülistame Teda nagu Ta oleks [tegelikult] kohal“ (Antonova, 2010:76; minu tõlge). Samamoodi nagu sai terveks Iisraeli rahvas, heites Moosese raamatus pilgu vaskmaole, seisab igaüks, kes vaatab ikooni, juba Jumala ees avatud südamega. Või nagu me loeme Andreopouloses, ka meie ristimärk, mis on tehtud vaikuses, on palve Jumala poole. Isegi kui see avaus on väike, on see kõik, mida Jumal vajab.

 

Palvetagem koos – Issand halasta! Rohkem pole vajagi.

 

Viited

  • Andreopoulos, Andreas (2006) The Sign of the Cross: The Gesture, The Mystery, The History. Brewster MA: Paraclete Press.
  • Antonova, Clemena (2010) Space, Time, and Presence in the Icon: Seeing the World with the Eyes of God. Farnham: Ashgate.
  • Pope Francis (2016) The Name of God is Mercy. London: Bluebird.

Pilt

#MeToo, Jeesus, ja mida ülestõusmispühad tähendavad

 

-  Igor Ahmedov

Sel kevadel ilmus Eesti meedias uudis naisjalgpallurist, keda oli tema endine treener seksuaalselt väärkohelnud, mingi aeg hiljem ilmus uudis distsiplinaarmenetlusest treeneri suhtes, kes saatis teismelistele endast alastipilte. Kohe tekkis arutelu seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kohta ja riigikogusse laekusid vastavad seaduseelnõud vanusepiiri tõstmiseks. Kahjuks oli sotsiaalmeedia täis kommentaare, mis alandasid kannatajate inimväärikust. Imelikul kombel ei taheta uskuda neid, kes on kannatanud. Eriti masendav on lugeda lugusid sellest, kuidas võimuesindajad naiste ütlusi ei uskunud või nende kaebustega ei tegelenud. Samamoodi raputas Suurbritanniat hiljuti lugu, kus politseiametnik röövis ja tappis noore naise. Lood sellest, kuidas naised ei julge üksi koju kõndida või teha asju, mis tunduvad meestele täiesti tavalised, valgusid sotsiaalmeediasse. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et isegi need mehed, kelle töö on inimesi kaitsta, võivad osutuda kurjategijateks. Kedagi ei saa usaldada, keegi ei ole kaitstud.

Mõnele võib tunda imelik, et mõtisklused ülestõusmispühadest algavad niimoodi, aga nagu Marika Rose oma raamatus (2019) väidab, theology has failed. Kirik, kristlus ja teoloogia on läbikukkunud. Kui me vaatame üldiselt kirikut maailmas ja ahistamise, vägistamise ja väärkohtlemise skandaale, siis tekib soov eraldada ennast „nendest“ ja öelda, et see on katoliiklaste, anglikaanide või kellegi teise probleem. Samamoodi võime Eestis lugeda narratiive erinevatelt äärmusliku kristluse esindajatelt, keda võibolla ei saagi enam Eesti kontekstis äärmuslikuks nimetada (näiteks on Objektiivi esindatav kristlus üsna suure kõlapinna saavutanud). Liberaalsema kristluse esindajana ei tohi langeda ohvri süüdistamise tasemele või proovida kristlust välja vabandada. Neid probleeme, mis kirikus eksisteerivad, tuleb aktsepteerida kui enda omi ja nendega tegeleda.

Üks esimesi kiriku ülestõusmisikoone oli Myrophorese ikoon (Andreopoulos, 2005:161, 2013:72). Piibel kirjeldab ja kiriku traditsioon rõhutab, et just naised on Jeesuse ülestõusmise sündmuse keskmes. On huvitav, et nii tähtis sündmus, mis on tähistatud kiriku ikonograafias, peegeldab ka tänase ühiskonna probleeme. Mehed ei usu naisi.

 „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. (Lk 24:5-11)

Viimane salm on eriti tähtis: „need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“. Kakstuhat aastat kristlust hiljem ja täna me näeme täpselt sama, naised pöörduvad meediasse, rääkides, mis nendega juhtus, ja need sõnad paistavad kui tühi jutt ja nad ei usu naisi. Visatakse üles süüdistusi, et nad teevad seda ainult kuulsuse pärast.

Kes olid need naised, keda apostlid ei uskunud, kelle tunnistust vaigistati? Evangeelium nimetab mõned neist. Nende seas on nii Neitsi Maarja kui ka Maarja Magdaleena. Ameerika Õigeusu kirik nimetab Maarja Magdaleenat apostlitega võrdseks (OCA, [n.d.a]). Õigeusu kiriku Mürrikandjatepüha kondak lõpeb nii: „Ja sa käskisid neile kuulutada apostlitele: Päästja on hauast ülestõusnud!“ (OCA, [n.d.b]; minu tõlge). Ja kuigi teoloogid vaidlevad, et kas see osa kondakist räägib naistest, on ikkagi märkamisväärne, et esimesed inimesed, kes kuulutasid Jeesuse ülestõusmist (ehk evangeeliumi), olid naised. Kui Neitsi Maarjaga on kõik selge, ta on Theotokos, Taeva Kuninganna, meie päästmise lootus jne, siis Maarja Magdaleenaga on lood keerulisemad. Teda, keda kirik tunnistab pühakuks ja apostlitega võrdseks, nimetas kirik ka prostituudiks. Muidugi tuleb siin eristada ametlikku kiriku õpetust ja traditsiooni. Tänapäeva piibliuurijatele on selge, et Maarja Magdaleena polnud prostituut (Nicolaides, 2018), vaadates aga popkultuuri (nt The Da Vinci Code, The Passion of Christ), siis läheb veel aega, et Maarja Magdaleenat sellest vabastada. Võib eeldada, et Maarja Magdaleena oli prostituut ja proovida vabandada apostleid, et nad ei uskunud teda just tema staatuse pärast. Minu meelest on see irooniline, et Jumal kasutab prostituuti, kes uskus temasse ja tema ülestõusmisesse, väljavalitud apostlite asemel.

 Paavst Johannes Paulus II ütleb oma apostlikus kirjas Mulieris Dignitatem, et naine on meie päästmise sündmuse (Jeesuse sünni) keskmes (1988:§3). See naine on Neitsi Maarja, teine Maarja – Maarja Magdaleena on meie päästmist kinnitava sündmuse (Jeesuse ülestõusmise) keskmes. Kui lugeda, kuidas evangelist Johannes kirjeldab ülestõusmishommikut, siis Maarja Magdaleena oli üksi. Jah, me võime välja lugeda, et ka tema ei saanud aru mis toimub. Ta ei saanud aru, et Jeesus oli ülestõusnud, aga kui Jeesus pöördus tema poole, siis ta ei vihastanud, ta ei süüdistanud teda ebausus. Jeesus kutsus teda nimepidi: „Maarja!“ (Jh 20:16). Jeesus kutsus teda nimepidi, meie ühiskond kutsub naisi aga valetajateks. Jeesus läkitab Maarjat minema oma jüngrite juurde ja kuulutama maailma päästmist: „ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde“ (Jh 20:17). Esimene inimene maailmas, kes kuulutas Issanda ülestõusmist, kes kuulutas meile meie päästmist ja et Jeesuse Isa on ka meie Isa, oli naine. Aga meie kutsume naisi valetajateks.

Teoloogia on läbikukkunud, kirik on läbikukkunud. Juba kiriku algusaegadest ja alates apostlite ebausust naiste jutule näeme probleemi, mis on ka tänapäevases ühiskonnas aktuaalne. Mehed ei usu naisi, mehed nimetavad naisi valetajateks. Huvitav, et kristluses, mis on selle probleemi osa, peitub ka lahendus. Jeesus kutsub Maarjat nimepidi ja läkitab teda kuulutama evangeeliumi – teda, keda ei usaldata. Jeesus õpetab meile, et peame kuulama ja õppima nendelt, kes on ühiskonnas marginaliseeritud – naised, seksuaalvähemused, teise nahavärviga inimesed, puudega inimesed, rahvused väljaspoolt Euro-Ameerikat ja kõik teised, keda ma ei nimeta, aga keda Jumal kutsub.

Christus Resurrectus Est!

Viited

Pildid

Manifest: Me kõik oleme patused

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

  • Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
  • Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.