#MeToo, Jeesus, ja mida ülestõusmispühad tähendavad

 

-  Igor Ahmedov

Sel kevadel ilmus Eesti meedias uudis naisjalgpallurist, keda oli tema endine treener seksuaalselt väärkohelnud, mingi aeg hiljem ilmus uudis distsiplinaarmenetlusest treeneri suhtes, kes saatis teismelistele endast alastipilte. Kohe tekkis arutelu seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kohta ja riigikogusse laekusid vastavad seaduseelnõud vanusepiiri tõstmiseks. Kahjuks oli sotsiaalmeedia täis kommentaare, mis alandasid kannatajate inimväärikust. Imelikul kombel ei taheta uskuda neid, kes on kannatanud. Eriti masendav on lugeda lugusid sellest, kuidas võimuesindajad naiste ütlusi ei uskunud või nende kaebustega ei tegelenud. Samamoodi raputas Suurbritanniat hiljuti lugu, kus politseiametnik röövis ja tappis noore naise. Lood sellest, kuidas naised ei julge üksi koju kõndida või teha asju, mis tunduvad meestele täiesti tavalised, valgusid sotsiaalmeediasse. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et isegi need mehed, kelle töö on inimesi kaitsta, võivad osutuda kurjategijateks. Kedagi ei saa usaldada, keegi ei ole kaitstud.

Mõnele võib tunda imelik, et mõtisklused ülestõusmispühadest algavad niimoodi, aga nagu Marika Rose oma raamatus (2019) väidab, theology has failed. Kirik, kristlus ja teoloogia on läbikukkunud. Kui me vaatame üldiselt kirikut maailmas ja ahistamise, vägistamise ja väärkohtlemise skandaale, siis tekib soov eraldada ennast „nendest“ ja öelda, et see on katoliiklaste, anglikaanide või kellegi teise probleem. Samamoodi võime Eestis lugeda narratiive erinevatelt äärmusliku kristluse esindajatelt, keda võibolla ei saagi enam Eesti kontekstis äärmuslikuks nimetada (näiteks on Objektiivi esindatav kristlus üsna suure kõlapinna saavutanud). Liberaalsema kristluse esindajana ei tohi langeda ohvri süüdistamise tasemele või proovida kristlust välja vabandada. Neid probleeme, mis kirikus eksisteerivad, tuleb aktsepteerida kui enda omi ja nendega tegeleda.

Üks esimesi kiriku ülestõusmisikoone oli Myrophorese ikoon (Andreopoulos, 2005:161, 2013:72). Piibel kirjeldab ja kiriku traditsioon rõhutab, et just naised on Jeesuse ülestõusmise sündmuse keskmes. On huvitav, et nii tähtis sündmus, mis on tähistatud kiriku ikonograafias, peegeldab ka tänase ühiskonna probleeme. Mehed ei usu naisi.

 „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. (Lk 24:5-11)

Viimane salm on eriti tähtis: „need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“. Kakstuhat aastat kristlust hiljem ja täna me näeme täpselt sama, naised pöörduvad meediasse, rääkides, mis nendega juhtus, ja need sõnad paistavad kui tühi jutt ja nad ei usu naisi. Visatakse üles süüdistusi, et nad teevad seda ainult kuulsuse pärast.

Kes olid need naised, keda apostlid ei uskunud, kelle tunnistust vaigistati? Evangeelium nimetab mõned neist. Nende seas on nii Neitsi Maarja kui ka Maarja Magdaleena. Ameerika Õigeusu kirik nimetab Maarja Magdaleenat apostlitega võrdseks (OCA, [n.d.a]). Õigeusu kiriku Mürrikandjatepüha kondak lõpeb nii: „Ja sa käskisid neile kuulutada apostlitele: Päästja on hauast ülestõusnud!“ (OCA, [n.d.b]; minu tõlge). Ja kuigi teoloogid vaidlevad, et kas see osa kondakist räägib naistest, on ikkagi märkamisväärne, et esimesed inimesed, kes kuulutasid Jeesuse ülestõusmist (ehk evangeeliumi), olid naised. Kui Neitsi Maarjaga on kõik selge, ta on Theotokos, Taeva Kuninganna, meie päästmise lootus jne, siis Maarja Magdaleenaga on lood keerulisemad. Teda, keda kirik tunnistab pühakuks ja apostlitega võrdseks, nimetas kirik ka prostituudiks. Muidugi tuleb siin eristada ametlikku kiriku õpetust ja traditsiooni. Tänapäeva piibliuurijatele on selge, et Maarja Magdaleena polnud prostituut (Nicolaides, 2018), vaadates aga popkultuuri (nt The Da Vinci Code, The Passion of Christ), siis läheb veel aega, et Maarja Magdaleenat sellest vabastada. Võib eeldada, et Maarja Magdaleena oli prostituut ja proovida vabandada apostleid, et nad ei uskunud teda just tema staatuse pärast. Minu meelest on see irooniline, et Jumal kasutab prostituuti, kes uskus temasse ja tema ülestõusmisesse, väljavalitud apostlite asemel.

 Paavst Johannes Paulus II ütleb oma apostlikus kirjas Mulieris Dignitatem, et naine on meie päästmise sündmuse (Jeesuse sünni) keskmes (1988:§3). See naine on Neitsi Maarja, teine Maarja – Maarja Magdaleena on meie päästmist kinnitava sündmuse (Jeesuse ülestõusmise) keskmes. Kui lugeda, kuidas evangelist Johannes kirjeldab ülestõusmishommikut, siis Maarja Magdaleena oli üksi. Jah, me võime välja lugeda, et ka tema ei saanud aru mis toimub. Ta ei saanud aru, et Jeesus oli ülestõusnud, aga kui Jeesus pöördus tema poole, siis ta ei vihastanud, ta ei süüdistanud teda ebausus. Jeesus kutsus teda nimepidi: „Maarja!“ (Jh 20:16). Jeesus kutsus teda nimepidi, meie ühiskond kutsub naisi aga valetajateks. Jeesus läkitab Maarjat minema oma jüngrite juurde ja kuulutama maailma päästmist: „ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde“ (Jh 20:17). Esimene inimene maailmas, kes kuulutas Issanda ülestõusmist, kes kuulutas meile meie päästmist ja et Jeesuse Isa on ka meie Isa, oli naine. Aga meie kutsume naisi valetajateks.

Teoloogia on läbikukkunud, kirik on läbikukkunud. Juba kiriku algusaegadest ja alates apostlite ebausust naiste jutule näeme probleemi, mis on ka tänapäevases ühiskonnas aktuaalne. Mehed ei usu naisi, mehed nimetavad naisi valetajateks. Huvitav, et kristluses, mis on selle probleemi osa, peitub ka lahendus. Jeesus kutsub Maarjat nimepidi ja läkitab teda kuulutama evangeeliumi – teda, keda ei usaldata. Jeesus õpetab meile, et peame kuulama ja õppima nendelt, kes on ühiskonnas marginaliseeritud – naised, seksuaalvähemused, teise nahavärviga inimesed, puudega inimesed, rahvused väljaspoolt Euro-Ameerikat ja kõik teised, keda ma ei nimeta, aga keda Jumal kutsub.

Christus Resurrectus Est!

Viited

Pildid

Manifest: Me kõik oleme patused

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

  • Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
  • Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.