Jumalast mööda kõndimine

- Igor Ahmedov

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Mt 25:31-40

Väga raske on midagi kirjutada… Ma kirjutan oma doktoritööd kannatustest. Mida ma tean kannatustest? Mitte midagi. Ma kirjutan oma doktoritööd ka jumala armust. Mida ma tean jumala armust? Mitte midagi.

Ikoonid raamaturiulil

Isegi kui ma kogen seda igapäevaselt oma elus, ma lihtsalt ei oska seda hinnata. Kui ma neid sõnu trükin, on Venemaa-Ukraina sõja Venemaa mastaapse pealetungi 50. päev. Võib küll tegeleda „what aboutisimiga“ ja ette heita, et maailmas on teisi konflikte, mida võiks kajastada, millega tegeleda ja abistada. Aga ma tõstan pilgu arvutist ja raamaturiiulist vaatab vastu Jumalapoeg ja Jumalaema… Jääb üle vaid paluda andestust, et ma ei teinud midagi muudel aegadel, kui maailmas toimusid suured muutused. Ma pole piisavalt vastu rääkinud, ma pole ligimesearmastust harrastanud. Kui ma pole midagi teinud varem, siis kes ma olen nüüd, et teisi õpetada, et näha pindu oma venna silmas, kuid mitte palki enda omas? Issand Jumal, halasta mu peale. Jääb üle vaid paluda andestust, nii Jumala eest kui kõigi teiste eest, kellest olen mööda kõndinud kui nad abi vajasid.

Praegune kriis ja sõda ei ole vaid meie ukse ees, see on juba meie maja sees. See paneb meid teistmoodi mõtlema ja tegutsema. Eestisse on tulnud tuhandeid sõja eest põgenevaid inimesi, enamik neist naised ja lapsed. Tegutsedes Tartu vastuvõtupunktis vabatahtlikuna, nägin seda valu nende hingedes, kuulsin lugusid, mida nad rääkisid, märkasin pisaraid, mis voolasid. Samuti peegeldasid nende näod midagi muud, lisaks raskusele ja valule ka tänulikkust Eesti inimestele. Nende näod olid täis armastust, peegeldades Jumala armastust. Jumal ise oli nende seas.

Eesti rahvas võttis omaks Apostlite tegude raamatus kirjutatud sotsiaalteoloogia. Eesti rahvas tuli kokku, ärimehed tulid pakkuma tööd, vabatahtlikud tõid rõivaid, hügieenitarbeid, korraldasid tasuta transporti ja üritusi.

 „Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis.“ (Ap 2:44-47).

Jeesuse väljakutse kristlastele on väga lihtne ja samas kõige keerulisem: „mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!” (Mt 19:21) – ja viimasel kohtuotsusel Jumal andestab me vead. Väga paljud on üritanud selle järgi elada ja abistada neid, kes vajavad kõige rohkem abi.

Oktoobrikuu meeleavaldustel koroonapiirangute vastu leidus plakateid piiblitekstidega. Üks neist, Matteuse evangeeliumi 11.peatükkist, ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“. Kahju, et sotsiaalmeediat lugedes tundub, et need samad protestijad on unustanud enda piiblisalmid. Ukrainlased on tulnud ja vajavad hingamist, puhkamist, pausi (kreeka keeles on kasutatud sõna ἀναπαύσω mis tuleneb samast sõnast, kust me saame sõna paus). Ma ei saa mainimata jätta üht Eesti erakonda, kelle riigikogusaadik nimetas Ukraina naisi prostituutideks ja HIV levitajateks. Jeesus kutsub neid, Ukrainlasi, põgenikke, meid kõiki, kes oleme vaevatud ja koormatud, et lasta meil puhata.

Head luterlased käivad kord aastas kirikus – jõuludel. Eriti head luterlased käivad kaks korda – jõuludel ja lihavõtetel. Patused luterlased käivad nii tihti kui võimailik. Nii head kui patused kristlased lähevad sel nädalavahetusel kirikusse. Isegi need, kes ei lähe, kes on meie ühiskonnas kirikust kaugel, võib-olla mõtisklevad ülestõusmispühade tähtsuse üle. Need kes aga lähevad, tahavad kogeda Jumalat, temaga kohtuda. Kallis kirikuline, me kõndisime Jumalast mööda…

Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.” Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?” Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Mt 25:41-46

Jumal pole kirikus, Jumal on tänaval, Jumal on põgenike majutuskeskuses, Jumal on Mariupolis, Butšas.. Jumal on lapsega, kes jäi vanemateta, naisega, kes on lahutatud oma mehest, kes kaitseb Ukrainat.. Ja paljute teistega, kes on kannatanud Vene okupantide all ja kellest mul on valus kirjutada. Nüüd, kui me leidsime Jumala nende seast, leiame me Jumala ka kirikus.

Jeesus on üles tõusnud! Aga ta suri Ukrainas, Ukraina rahvaga… ja siiski, Jeesus on üles tõusnud!

EELK kirikukalendri järgi on Ülestõusmispühade palve:

Kõigeväeline, igavene Jumal, Sa oled [tänasel päeval] oma Poja läbi võitnud surma ja avanud meile ligipääsu igavesele elule. Seepärast pühitseme rõõmuga Tema ülestõusmise püha. Loo meid oma Vaimu väega uueks, et ka meie ärkaksime elule ja käiksime ülestõusmise valguses. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

Jeesus on üles tõusnud! Pisaretega silmis… Jeesus on üles tõusnud! Meile on antud lootus!

Issand halasta! Issand halasta! Issand halasta!

Kallis lugeja, kes sa otsid neil pühadel Jeesust, ära kõnni temast tänaval mööda.

 

Armastage oma vaenlasi: võimas armastus

Õpetaja Catriona Laing

20. jaanuaril peetud jutlus St Martha & St Mary’s anglikaani kirikus Leuvenis, Belgias. 

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!  Lk 6:27

Kui olin 16. jaanuaril kirikusse sõitmas, sain sõnumi oma sõbralt Nealinilt, kes elab Washington D.Cs. “Oleks sul aega, et mõni minut palvetada?” Saatsin vastuse häälsõnumiga, sest olin autos: “palvetamiseks on alati aega, kas koos sinuga või ilma?” “Koos minuga,” tuli vastus.

Parkisin auto ja helistasin talle. Nealin juhib algatust Bridging Divides Initiative, mis töötab kohalikul tasandil kogukondadega üle Ameerika, et vähendada poliitilist ja usulist vägivalda. Ta oli just saanud kõne pastor Bob Robertsilt, ühelt evangeelselt pastorilt, kes juhib kogudust Texases Colleyville’is, ja kellega Nealini kogudus tegi koostööd. Pastor Roberts tegeles palju religioonidevahelise tööga ja oli palunud enda eest palvetada, sest ta oli just keset üht väga keerulist olukorda, mis hõlmas antisemiitlikku terroriakti (kahjuks liigagi tavaliseks saanud nähtus) ja sellega seotud emotsioone ja reaktsioone.

Catriona Laing
Catriona Laing

“Kas me saame palun pastor Bobi eest palvetada?” küsis Nealin. Nii me siis palvetasime koos, ning ma pöörasin tagasi kiirteele ja jätkasin oma teekonda kirikusse.

Pastor Bob oli just veetnud kümme tundi järjest oma kirikus koos imaam Omar Suleimani, veel ühe imaami, ja rabi Charlie Cytron Walkeri perega. Nad olid seal koos, sest üle tee asuvas sünagoogis oli üks moslemiäärmuslane võtnud pantvangi rabi ja mõned tema koguduse liikmed.

Seltskond oli koos pastor Bobiga ühes väikses kiriku konverentsiruumis ja palvetas oma sõbra, rabi eest. Atmosfäär oli tohutult pingeline. Kõik mõtlesid, mis sellest meeleheitlikust olukorrast saab. Koos päikseloojanguga tuli kõige emotsionaalsem hetk: kolm rabi abikaasa moslemist sõpra tõid seltskonnale samosasid, naise lemmiktoitu. Kui Adena Cytron-Walker nägi kolme sõpra toiduga tulemas, vajus ta nende käte vahele. “Nad kallistasid kõige pikemat aega”, ütles imaam Omar Suleiman, “kõik üksteise õlgadel nutmas”.

Politseil õnnestus rabi Cytron-Walker ja ta sõbrad sünagoogist tervena välja saada. Kuid kõigile asjaosalistele jääb igaveseks meelde see hetk – olla ühest küljest võetud pantvangi moslemist mehe poolt, kuid samal ajal olla ka hoitud armastavas palves moslemite poolt teisel pool teed.

Sel päeval oli palju armastust. Oli palju palveid. Oli palju heategusid inimestele, kelle kogukond sind vihkab. Ilmselt jagati ka paari tekki või mantlit.

Ja nüüd püüavad Texase Colleyville’i elanikud leida viise, kuidas jätkata sel moel elamist.

Inimesed, kes sinna kirikuruumi kogunesid, on sügavalt juurdunud oma religioossetesse ja kultuurilistesse traditsioonidesse. Nad on pühendunud kristlased, moslemid ja juudid, ja see tähendab, et nad on väga teadlikud poliitilistest  pingetest, mis nende kogukondade vahel valitsevad. Nad on teadlikud vihast ja vägivallast, mis on nende kogukonna liikmete vahel toime pandud. Neil on võib-olla ka pereliikmeid Iisraelis või Palestiinas, kohtades, kus vaadatakse moslemeid või juute kui vaenlasi. Rabi Cytron-Walker, imaam Suleiman ja pastor Roberts võivad isegi neid emotsioone jagada. Olen kindel, et Iisraeli ja Palestiina konflikt on tulnud teemaks kõigi nende õhtusöögilaudades.

Antisemitism kasvab hirmuäratava kiirusega kõikjal maailmas, nii Euroopas kui Ameerikas. Palestiinlaste rõhumine Iisraeli režiimi poolt on samavõrd ängistav. Kuid kuidagi leidsid need inimesed 16. jaanuaril Colleyville’is, et nad on suutelised armastama oma vaenlasi, palvetama nende eest, kes on neid solvanud, ja tegema head neile, kes on neid vihanud.

Siinkohal tekib ahvatlus võtta Jeesuse sõnu kujundlikult, tõlgendada neid mitte sõna-sõnaliste maksiimidena, vaid mõelda, kuidas saaks neist paar sammu kaugeneda. Üks tõlgendus võib olla, et selle õpetuse mõte on kuulajaid šokeerida, et nad mõtleksid järgi kogu käitumismustri üle, mida Jeesus siin soovitab. Milline näeks välja selline haavatavus, mis paistaks meie maailma standardite järgi lausa naeruväärne?

Aga täna õhtul – kui 190 000 Venemaa tanki koguneb Ukraina piiri äärde, ning USA ja Euroopa on olukorda üha enam sisse mässitud – arvan ma, et me peaksime kuulama Jeesuse sõnumit sõna-sõnaliselt. Armasta oma vaenlasi.

Kuidas öelda seda sõja äärel olevatele inimestele? Inimestele, kes teavad, et igal hetkel võib kogu nende elu kildudeks plahvatada? Kuidas öelda seda süütutele inimestele, keda nende kaasinimesed nii jõhkralt kohtlevad?

Kuidas saaksime seda ise teha?

Kuulame taaskord juhiseid, mida Jeesus oma kuulajatele annab: armasta, õnnista, tee head, pööra teine põsk, anna, tee teistele seda, mida tahaksid, et tehtaks sulle. Mis on sellest listist puudu?

Siin ei mainita andestust. Jeesus ei ütle selles jutluses oma kuulajatele, et nad peaksid oma vaenlasele andestama.

Teoloog ja preester Sam Wells on pakkunud, et Jeesus ei maini siin andestust, sest ta räägib vihast ja vägivallast, mis parajasti toimub. Wells väidab, et andestus peab ootama kuni tegevus on lõppenud. Andestus tuleb pärast pärast konflikti, mitte selle ajal. Alles ristil, pärast kogu väärkohtlemist, piina ja vägivalda kuuleme me Jeesust ütlemas “Isa, anna neile andeks”.

Just selle pärast kehtivad Jeesuse juhised vaenlaste kohtlemise kohta. Tänaõhtune õpetus Jeesuselt on, et raske hetke keskmes olles, kui tunned end vaenust muserdatuna, näita üles armastust.

Kui harutame andestuse armastusest lahti, saame armastada ilma andestamata. Oma vaenlase armastamine ei tähenda, et kiidad heaks tema tegevuse. 

Armastamine pole andestamine. Mis see siis on? See pole soe ja nunnu armastus. Vaenlaste armastamine ei tähenda ebaõiglusega silmitsi seistes vait jäämist, et säilitada viisakust. Rabi Cytron Walker on pärast 16. jaanuari pidevalt oma armastust üles näidanud, rääkides sellest teemast valjult ja avalikult, ja seda koos imaam Suleimaniga. Vaenlaste armastamine hõlmab nende hääle võimendamist, keda on varem vaigistatud.

See armastus ei tähenda ka nõrkust ja alla andmist. Teise põse keeramine ei tähenda passiivselt agressiooni aktsepteerimist. Rabi, pastor ja imaam ei lõpetanud tegutsemist kui rabi oli vabastatud. Mu sõbra Nealini abiga tegelevad nad sihikindla ja rahumeelse kogukondade lepitamisega edasi.

Nad keelduvad olemast määratletud oma vaenlaste poolt.

Oma vaenlaste armastamine ja teise põse pööramine on võimas armastus. Ja kui mõelda, siis tegelikult lõid need järve ääres õpetatud käitumismustrid standardi, mida järgis Jeesus ise kogu oma hilisemal teekonnal ristini. Päevadel, mis viisid ristisurmani, oli Jeesus ise parim näide oma õpetustest. Ja see polnud passiivne, see polnud kaotust tunnistav. See oli tugev, trotslik, võidukas armastus, mis muutis igaveseks ajaloo kulgu.

Kui sa tunned täna viha ja vaenu raskust – kas isiklikul või globaalsel tasandil -, siis Jeesus kutsub sind teistmoodi mõtlema. Selle asemel et olla määratletud nende poolt, kes soovivad sulle halba. palveta nende eest ja soovi neile head.

Asi on ka selles, et Jeesus pidi kõndima ristini üksi, aga meie ei pea. Meie ja meie vaenlaste vahel pole kahepoolne suhe, vaid pildil on kolmas element. Ja see element on koos meiega, ta tunnetab meie võitlust ja raskusi. Meie ei kõnni üksi, meie teekond on juba sisse tallatud tema poolt, kes on meiega alati, kuni ajastu lõpuni.

 

Tõlkinud Laura Vilbiks

Mis on teoloogia? Vastus Jaan Lahele ja Robert Bunderile.

- Igor Ahmedov

Hiljuti ilmusid Eesti kristliku ja teoloogilise sisuga väljaannete maastikul artiklid, mis käsitlevad teoloogiat kui mõistet iseeneses. Ma viitan muidugi Jaan Lahe artiklile „Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas“ (Kirik & Teoloogia 21.jaanuar 2022) ja Robert Bunderi artiklile „Akadeemiline ja kiriklik teoloogia“ (Meie Kirik 28.jaanuar 2022). Kuigi Bunder seda otseselt välja ei ütle, tundub ta vastavat Lahele. Kuna ma pole aga mõlema autori teoloogia mõiste käsitlemisega nõus, siis pakun ma välja hoopis kolmanda viisi, kuidas teoloogiast mõelda.

File:Evagrius 1.jpg
Püha Pontose Euagrios

Lahe rõhutab kvaliteetse akadeemilise teoloogia vajalikkust nii kirikuteenistustes, mis vajavad paremaid piibli lugemise ja tõlgendamise oskusi, kui ka üldiselt EELK suunamiseks ja diskussiooni pidamiseks. Lahe kirjutab kuidas teoloogiline diskussioon on 1990ndate lõpust ammu edasi liikunud, aga kirik pole suutnud sammu pidada. Siinkohal olen ma Lahega nõus ja tooksin välja arutelu homoseksuaalsuse kohta, mida EELK eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga ei soovi pidada.

Ei Bunder ega Lahe kasuta oma artiklites termineid „teoreetiline“, „süstemaatiline“ ega „praktiline“ teoloogia, et eristada erinevaid teoloogia tegemise viise. Lahe seob kokku teoreetilise ja praktilise teoloogia, Bunder eristab akadeemilist ja kirikuteoloogiat. Mulle tundub, et Lahe peab akadeemilist teoloogiat tähtsamaks kirikus praktiseeritavast teoloogiast, kui nad aga võiksid olla teineteisega dialektilises suhes – samal tasemel, hoides vastuolud pinges. Teoloogia liigid peavad olema osaduses, nagu ka kirikulised on osaduses üks kirik – Kristuse keha. Bunder argumenteerib, et akadeemiline teoloogia on iseseisev ja sõltumatu teadus oma akadeemilise vabadusega, kuhu EELK ei tohiks oma agendaga trügida. Kui see on nii, siis ma ei näe vajadust EELK Usuteaduse Instituudi ega Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse ainetele. Või isegi teoloogiale üldiselt, kuna sarnaseid teemasid saab uurida ka sotsioloogias, psühholoogias, ajaloos, kunstiteaduses jne.

Bunder toob välja, et kiriklik teoloogia ei arutle „selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid ta eeldab seda,“ positsioneerides seda akadeemilise teoloogia vastu. Kuigi mõni akadeemiline teoloog jääks siin eriarvamusele, siis ma ikkagi eeldaks, et suurim osa oleks nõus rakendama Bunderi väidet ka akadeemilise teoloogia puhul. Mina arvan, et ei tohiks jagada teoloogiat akadeemiliseks ja kiriklikuks – on vaid teoloogia. Tänapäeva teoloogia ei peaks arutlema selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid küsima, kuidas ta seda teeb, et arvestada ühiskonna kõige rõhutumate osadega. Selles suunas juhib katoliku teoloogiat näiteks Paavst Frantsiskus – mõtlema rohkem kliimakriisile ja vaestele.

Kes tunneb kirikuisade pärimust, võib-olla teab tuntud Pontose Euagriose ütlemist „kui sa oled teoloog, siis sa palvetad õigesti, ja kui sa palvetad õigesti, siis sa oled teoloog“ (2003:§60; minu tõlge). Õigeusu teoloog John Behr kirjutab, et tänapäeva teoloogid saavad Euagriosest valesti aru, nad arvavad, et „õigesti“ tähendab „olla korrektne oma teoloogilises diskursuses“ (2008:67; minu tõlge). Behr oma diskussioonis varakirikuisadest näitab aga, et „teoloogia oli jumalast rääkimise asemel palju spetsiifilisemalt ristilöödud ja ülendatud Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkuse kinnitus“ (2008:70; minu tõlge). Teises teoses Behr rõhutab, et Kirikukogude mõte ei olnud doktriinide väljatöötamine läbi intellektuaalse ja akadeemilise loogika, vaid oma kogemuse ja usuelu läbi, jagades oma koguduste praktikat (2019:12–13). Teine õigeusu teoloog, Vladimir Lossky, käsitleb samuti Euagriose ütlemist ja peab seda kui palve ja vaikuse kokku toomiseks, kus me ei saagi midagi Jumala kohta öelda, vaid olla vaikuses tema ees palves (2001:13). Lossky kirjutab kolmainsusest: „vaid luule võib seda esile kutsuda just seetõttu, et see pühitseb ega pretendeeri seletama… Väljaspool kiitust ja kummardamist, väljaspool isiklikku ususuhet on meie keel Kolmainsusest rääkides alati vale“ (2001:46; minu tõlge). Õigeusu teoloog Paul Evdokimov kirjutab samamoodi, et „„Püha Jumal” laulmine liturgia ajal on teoloogia, teoloogia mis on tehtud läbi Püha Vaimu“ (2007:21; minu tõlge).

Aga see ei ole ainult Õigeusu teoloogia idee, Mike Higton (2012) kirjutab, et haridus/kasvatus/õppimine toimub anglikaani teoloogias püha söömaaja ajal. Samuti rõhutab Rowan Williams (2000) teoloogia kolmainulikkust – tähistav, komunikeeriv ja kriitiline, aga need kolm on koos. Selline mõtteviis eksisteerib ka luterlikus traditsioonis. Søren Kierkegaard rõhutas, et Jumala teadmist ja kogemist ei saa õpetada, see peab olema läbi elatud (Weston, 1994:169). Kierkegaard kritiseeris teoloogiaprofessoreid, kes kirjutavad erinevaid raamatuid, aga unustavad elada elu, mis imiteeriks Kristust (NB17:59). Raamatus Frygt og Bæven kirjutas ta, et „usk on ülesanne terveks eluks“ (1983:7), mida ta irooniliselt võrdles akadeemikutega, kes said Aabrahamist väga hästi aru, aga Hegelist mitte (1983:32–33).

Paljud teoloogid üritavad elada pidades meeles Kierkegaardi kriitikat ja nad on tihtipeale kiriku vaimulikud. Ei tohi aga lasta teoloogial jääda ainult terminite, kontseptsioonide, või tekstide üle vaidlemiseks. Teoloogia ei ole (vaid) teadus, see on pigem kunst, mida tuleb elada armulaua ajal. Samuti ei tohi teoloogia jääda pelgalt rituaaliks kirikus (Kierkegaard oli samuti sellise kristluse vastu), vaid peab olema informeeritud inimeste Jumalakogemustest (sh naiste, LGBT+ inimeste, pagulaste ja teiste kogemustest), mida aitab teha ülikoolides tehtav teoloogia, mis kasutab ja analüüsib kirjandust. Aga teoloogia peab olema ja jääma elumuutvaks.

Viited:

Behr, J. (2008) What are we doing, talking about God? The discipline of theology. In: Papanikolaou, A. and Prodromou, E. H. (eds.) Thinking Through Faith: New Perspectives from Orthodox Christian Scholars. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.
Behr, J. (2019) John the theologian and his Paschal Gospel: a prologue to theology. Oxford: Oxford University Press.
Evagrius (2003) Evagrius of Pontus: the Greek ascetic corpus. Trans. by Sinkewicz, R. E. New York ; Oxford: Oxford University Press.
Evdokimov, P. (2007) Исскуство Иконы: Богословие красоты. Klin: Христианская Жизнь.
Higton, M. (2012) A Theology of Higher Education. Oxford: Oxford University Press.
Kierkegaard, S. (1983) Fear and trembling / Repetition. Ed. by Hong, H. V. and Hong, E. H. Princeton, N.J.: Princeton University Press.
Kierkegaard, S. (2014) Kierkegaard’s journals and notebooks. Journals NB15-20. Ed. by Kirmmse, B. H., Cappelørn, N. J., Hannay, A., Possen, D. D., Rasmussen, J. D. S., Rumble, V., and Söderquist, K. B. Princeton, N.J: Princeton University Press.
Lossky, V. (2001) Orthodox Theology: An Introduction. Trans. by Kesarcodi-Watson, I. and Kesarcodi-Watson, I. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.
Weston, M. (1994) Kierkegaard and Modern Continental Philosophy: An Introduction. London: Routledge.
Williams, R. (2000) On Christian Theology. Oxford: Blackwell.

 

 

Sinu tahtmine sündigu

- Igor Ahmedov

20. detsembri hommikul edastasin Jumalale palves ühe mure, süüdates küünla Jumalaema ja Pantokraatori ikoonide ees. Õhtupoole tuli mu palvele vastus, kuigi mitte selline, mida ma oleksin soovinud. Möödunud aastale tagasi mõeldes võin öelda, et see polnud minu aasta. Olen küll midagi saavutanud karjääri mõttes, aga isiklikult olen palju kaotanud. Lähedaste surmad aasta alguses, sõpruste ja suhete kaotus läbi aasta, ja üksildus, mida tuleb uue elukeskkonnaga harjudes taluda. Juba teist aastat järjest tähistan ma jõule, olles oma perest eemal. Mõeldes, kust otsida lohutust, pöördus mu meel tol õhtul tuntud piiblitsitaadi juurde: sinu tahtmine sündigu (Mt 6:10).

Viimased kuud olen veetnud iga kolmapäeva õhtu leeritundides. Need algasid usutunnistuse lugemisega ja lõppesid Meie Isa palvega. Tihti me teeme asju korduvalt ja korduvalt, mitte mõeldes selle peale, mis päriselt toimub. Loeme palveteksti ja elu läheb edasi. Midagi ei muutu. Kierkegaard (1983) oma raamatus “Kordus” otsustas testida, kas kordus on olemas. Ta järeldus oli, et ainuke kordus, mis alati kordub, on korduse võimatus. Ma ei oska öelda, kui palju kordi ma olen Meie Isa palvet leeritundides ja kiriku teenistuses palvetanud, aga alles nüüd jõudsin ma arusaamisele, et see kordus on kõige raskem tegu maailmas. Ma komistasin oma mõtetes just sellel raskel eluhetkel vana ja tuttava “sinu tahtmine sündigu” peale.

Icon of the Nativity of Christ

Ma armastan liturgiat. See peegeldub minu jaoks kõige paremini printsiibis, et “Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” (Hb 13:8). Küll võib tunduda, et aastatega ei muutu midagi, liturgia on ju täitsa sama, hakkab igav ja on tung otsida midagi uut ja põnevat, mingit meelelahutust. Siis aga juhatab meid Püha Vaim liturgias millegini, mida me oleme nii palju kordi korranud – “sinu tahtmine sündigu” – ja kõik on uus. Liturgia meenutab, et vahepeal on ikkagi väga palju muutunud – meie, inimesed, kes osalevad liturgias, oleme muutunud. Võibolla on möödunud nädal, võibolla eelmine kord me käisime kirikus aasta tagasi eelmistel jõuludel. Liturgia on sama, piiblisalmid on samad, jõululaulud on samad, Jeesus on uuesti sündinud samas Petlemmas, aga mina inimesena olen muutunud. Mul on uued rõõmud ja uued valud, uued suhted ja uued lahkuminekud, uued tänud ja uued palved. Igaüks võib komistada oma kivi peale. Kellegi jaoks võib lugu sündinud Jeesusest just sel jõuludel avada maailma täis müsteeriumeid – kuidas sai Jumal inimeseks, mida see tähendab. Ja need mõtisklused võivad viia inimese Jumala ligioluni nii nagu seda pole varem juhtunud. Mina aga komistan “sinu tahtmine sündigu” otsa – ja tee ees on hirmus ja tundmatu, mis siis, et olen seda lauset nii tihti korranud.

Möödunud pühapäeva õhtul käisin oma korterikaaslase 3D koguduse kogukonna kokkusaamisel. Jutluse aluseks oli võetud meenutus ristisurmast ja küsimused panid meid mõtlema, mida ristisurm meie jaoks tähendab. Arutelus tuli ka ette küsimus Jeesuse tahte kohta Getsemani aias: “Ja ta ütles: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”” (Mk 14:36). Kas ja kui palju teadis Jeesus sellest, mis teda ees ootab? Kas oli tõepoolest võimalik, et ta oleks võinud otsustada mitte minna ristisurma? Need küsimused on tähtsad ja teoloogiliselt väga sügavad, nende puhul on kirikus läbi aegade palju arutelusid olnud (vaata nt Lossky, 1976:147-148). Mina tahan välja tuua vaid seda inimlikku osa sellest probleemist – Jeesus, Jumala poeg, Kolmainu Jumal, kahtleb, ja annab üle oma tahte meie Isale, kes on taevas.

Ka mina, vaadates otsa oma murele, mida ma Jumalale palves tõin ja millele ebameeldiva vastuse sain, sain lootuse just läbi pideva korduse, läbi “sinu tahtmine sündigu.” See oli piisav Jeesusele, see on piisav ka mulle. Mina ei tea, mida tulevik toob, millised uued väljakutsed tulevad, kuidas ma sellest kõigest välja tulen. Samas ma tean, et kui ma lähen neil jõuludel kirikusse muutunud inimesena, kandes seda palvevastust endaga, on midagi, mis pole muutunud. Vaimulik tuleb koguduse ette, kõlavad liturgia sõnad, räägitakse Jeesusest ja püha söömaaja osana palvetame me, öeldes “sinu tahtmine sündigu.” See annab lootuse, et selles muutuvas ja turbulentses maailmas on midagi, mis on kindel.

Ma lõpetan Inglismaa Kiriku ühispalvega, mida loetakse Jõululaupäeva jumalateenistuse alguses:

Kõigeväeline Jumal
Sa rõõmustad meid igaaastase mälestustega sinu Poja Jeesuse Kristuse sünnist:
anna, et nagu me teda rõõmsalt oma lunastajana vastu võtame
et me saaks täie kindlusega vaadata Teda kui Ta tuleb meie kohtunikuna;
Kes on elav ja valitseb Sinus,
Püha Vaimu ühtsuses,
Üks Jumal, nüüd ja igavesti.
Aamen. (Minu tõlge).

 

 

Viited:
Kierkegaard, S. (1983) Fear and Trembling / Repetition. Ed. by H.V.Hong and E.H.Hong. Princeton NJ: Princeton University Press.
Lossky, V. (1976) The Mystical Theology of the Eastern Church. Crestwood NY: St Vladimir Seminary Press.

Common Worship: Collects and Post Communions, material from which is included here, is copyright © The Archbishops’ Council 2000 and published by Church House Publishing.

Kuidas ma leidsin Jumala

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist.

Keda aga tihti ei kohta, on noori filosoofiatudengeid, kes oleksid kristlased. Olen kuulnud arvamusi, et religioon takistab tegelemast mitmete suurte filosoofiliste küsimustega, sest see justkui „annab ette“ kindlad vastused, mida ei tohiks vaidlustada (kas siis nihilism – või misiganes teine moraalifilosoofia – ei anna?). Tegelikult arvasin minagi nii. Ma ei olnud kunagi otseselt religioonivastane, aga pidasin seda „liiga lihtsaks vastuseks“ keerulistele elus esinevatele küsimustele. Olin veendunud, et religioon ei ole minu jaoks, sest ma soovin ju jõuda asja tuumani, leida ise enda jaoks need vastused, selle, mis on „õige“. Panna erinevatest klotsidest kokku isiklik moraalne filosoofia ja sellega seotud arusaamad maailma metafüüsilisest reaalsusest. Seda olengi samm-sammult teinud. See „ise avastamise“ teekond purustas aga mitmed mu eelnevad veendumused ja viis mind kõige ootamatusse kohta – mõistmisesse, et minu jaoks pole ühtegi õigemat kohta kui kristlus. Ja veelgi ettenägematult viis mu usuni ei miski muu kui filosoofia ise.

Esmalt jõudsin mõistmiseni, et religioon ei ole midagi lihtsakoelist. See ei ole midagi, mille olemust saaks seletada paari lausega. See ei ole ka midagi, mis annaks kõigile su küsimustele vastused. Usus kasvamine on osa teekonnast, nagu ka usus kahtlemine. Teoloogilistest tekstidest olen leidnud ühed keerulisimad mõttekäigud ja põnevaimad probleemid, mis ei jää üheski aspektis filosoofiale alla. Kui ma kurtsin leerikoolis käies õpetaja Jaak Ausile, et ma ei mõista veel täielikult kolmainsuse kontseptsiooni ja kahtlen seetõttu oma usus, siis ta vastas, et kui sa mõistaksid täielikult kolmainsust, oleksid sa juba Jumala tasemel. Me ei peagi kogu kirikutraditsiooni täielikult mõistma, küll aga peab olema meil tahe vähemalt püüda seda mõista. See on pidev areng, ja selleks arenguks vajame avatud ja turvalist keskkonda, kus oleks lubatud ka traditsiooni küsimuse alla seadmine. Muidugi leidub igas religioonis lähenemisi, mis annavad ette ülimalt range dogmade süsteemi, milles kahtlemine on selles kogukonnas täielikult välistatud. Õnneks aga pole see ainus viis usklik olemiseks.

Kristlus, millese mina usun, õpetab peaasjalikult armastust. Ligimesearmastus ja jumalaarmastus – kõik muu on sekundaarne. (Need kaks on kohati ka teineteisega kattuvad, aga see on juba teine teema). Sellest lähtub kogu ülejäänud moraalne raamistik. Mida kaugemale jõuame oma järeldustega nendest usu tuumväärtustest, seda enam on need vaieldavad. Ja vaielda – või pigem arutada – tuleb. Tõelise usu praktiseerimiseks on vaja spirituaalset vabadust, ütleb prantsuse filosoof Simone Weil. Just Weil oli see, kes minu teoloogilisele mõtlemisele vundamendi rajas. Hakkasin teda mõned aastad tagasi lugema tema sotsialistlike tekstide pärast ja alles siis avastasin, et tegu on ühtlasi ka kristliku müstikuga. Kuigi olin toona veel religiooni suhtes skeptiline, tõmbas mind just Weil’ ebaortodoksne lähenemine ja institutsionaalse religiooni kriitika. Fakt, et ta polnud ise isegi ristitud, näitas mulle, kui paljudel erinevatel viisidel võib kristliku teoloogiaga suhestuda.

Simone Weil 1941. aastal.

Weil’ sõnul ei tohiks kirik kunagi seista inimese ja Jumala armu vahel – kirik on nagu iga teine inimeste loodud organisatsioon, mis ei ole kaitstud inimlike vigade eest. Inimene peab esmalt leidma isikliku suhte Jumalaga. Kui ta võtab omaks etteantud usudogmade süsteemi enne kui ta on leidnud Jumala, võib ta saada valeõpetuse poolt pimestatud, mis viib ta hoopis tõelisest Jumalast kaugemale. Sel juhul on vaja kahtlust. Weil on isegi nii radikaalne, et tunnistab, et vahel tuleb minna oma kahtlusega välja ateismini – kaotada igasugune usk jumalasse. Alles siis, kui purustame kõik omaks võetud konstruktsioonid „Jumala“ kohta, saab võimalikuks Jumala tulek meisse.

Selline ülima kahtluse printsiip ei erine mu jaoks palju sellest, mida kohtame filosoofias (ja mujal teadustes). Ülikool õpetab meile (loodetavasti) kahtlust oma allikates, eelarvamustes ja uskumustes. Õpetab leidma põhjendatud uskumusi ja annab teaduslikud meetodid, kuidas nendeni kõige paremini jõuda. Suures osas saab sellist kahtlust kasutada ka usuõpetuste üle arutledes. Kuid siiski mitte täielikult – puhas usk Jumalasse, mis on kõigi teiste õpetuste vundamendiks, nõuab rohkemat kui ainult põhjendatud argumente. See nõuab isiklikku suhet Jumalaga. Täpsemalt – see nõuab meiepoolset panust sinna suhtesse. Nagu iga suhe, on ka see suhe kahepoolne. Ning teine suhtepool, Jumal, on selles suhtes alati olemas olnud, oleme me sellest teadlikud või mitte. Mulle meeldib öelda, et palvetamine ei ole asi, mida peaks tegema Jumala jaoks. See on asi, mida me teeme enda jaoks. Sest Jumal on meid alati armastanud. Nüüd on lihtsalt aeg teda vastu armastada. See on minu usu tuum.

Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. 1Jh 4:8

 

Kristallid ja ristiusk

- Igor Ahmedov

„Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab! Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.“ 4 Ms 21:8-9.

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Rm 10:13.

Mind puudutas kõige rohkem Paavst Frantsiskuse raamatus “Jumala nimi on Halastus” (2016) mõte, et Jumal töötab alati meie päästmise nimel. Me peame aru saama, et oleme patused, ja kui me ei tunne ennast patustena, peame küsima Jumalalt armu. Sellest algab meie päästmine, ütleb Paavst, jumala armu kinkimisest meile. See on täiesti teistsugune narratiiv sellest, mida tavaliselt arvavad protestandid, kes pole katoliiklusega hästi kursis. Paavst rõhutab veel seda, et Jumal vajab vaid väikest avaust (Frantsiskus, 2016:30-32).

Kui inimene kõnnib mööda linna ja näeb kirikut – see on juba see väike avaus. Kui ta tuleb sisse – see on juba natukene suurem. Heidab pilgu peale, veidi veel, ja niimoodi see kasvabki. Mõned inimesed arvavad, et kristlik elu on mingi koodeksi järgimine, nõuete täitmine ja elustiili elamine. See ei ole nii, see on Jumala arm. Paavst rõhutab, et ta on patune, et Paavstid enne teda samamoodi rõhutasid nende patust olekut. Frantiskus ütleb, et „Paavst on inimene, kes vajab Jumala halastust“ (2016:39; minu tõlge). Me nimetasime selle veebilehe patusteks kristlasteks, sest see defineerib meid kõige paremini. Me ei ole ideaalsed, meie elu vajab halastust ja Jumala armu. Paavst rõhutab felix culpa-t [õnnelikku süüd] mida lauldakse öösel Exsultet osana enne Ülestõusmispüha hommikut. Süü on õnnelik, sest Jeesus suri ja vabastas meid sellest süüst (Frantsiskus, 2016:40).

Mida ma üritan rõhutada on see, et pole vahet kui suured patustajad me oleme, Jumala halastus on nii suur, et ta annab meile oma armu ka kõige väiksema avause puhul. See, et me näeme ennast patustajatena, on juba Jumala arm. Ma tahan rääkida palvetamisest, kuidas ja milleks palvetada. Kui Jeesuse jüngrid küsisid temalt, et ta õpetaks neid palvetama, siis Jeesus andis neile palve, mida tunneme meie Isa palve nime all.

Oma elus olen ma kasvanud erinevates kristlikes traditsioonides. Kasvades üles vene baptistina, kus rõhk oli ise välja mõeldud palvel, oli mul raske aru saada, kuidas on võimalik palvetada palvega, mis on ette kirjutatud. Sellest koosnes ka minu algne vastasseis anglikaani kirikule. Mõni aeg hiljem lugesin ühe oma ülikooli õppejõu raamatut “The Sign of the Cross” [Ristimärk] (Andreopoulos, 2006). Raamat seletas lihtsasti väga sügavat teoloogiat, mis leiab aset, kui keegi lööb endale risti ette. Andreopoulos (2006:92) väidab, et ristimärgi tegemine on palve vorm – sõnatu palve (wordless prayer). Andreopoulos lisab “varakristlased rõhutasid ristimärgi tegemist iga tegevuse juures, niipidi pühitsedes igat osa oma elust” (2006:93; minu tõlge). Kiriku enda kõige lühem palve on Kyrie eleison – Issand halasta! Lugedes palveid, mida pühad inimesed enne mind on palvetanud ja üles kirjutanud, saan ma koos nendega palvetada. Samas, mõni päev kui mul pole isu või tahtmist palvetada, kui sõnad ei tule keelele, heidan ma pilgu ikoonile ja löön risti ette. Väike avaus Jumalale, et tulla ja minu päeva õnnistada.

Ma kinkisin oma sõbrannale ikooni, kes ütleb, et ta Jumalasse ei usu. Meil tekkis vestlus, kas oleks halb kui ta küsiks midagi ikooni ees Jumala käest. Näiteks kui tal on elus raskused – kas tohib loota kristallide peale ja samas ka Jumala ikooni peale? Ma võib olla ütlen midagi provokatiivset mõne kristlase jaoks, aga arvan, et tohib küll. Nagu ülal mainitud Pauluse kiri roomlastele ütleb, igaüks, kes hüüb Issanda nime, päästetakse. Kui meie elus on raskused ja oma ärrituses ja lootusetuses ütleme „Issand Jumal“, „Issand“, „Jeesus küll“ või mingi muu variatsioon sellest, siis me anname Jumalale selle väikese avause, millest Paavst Frantsiskus rääkis. Teadmata, järgides meie ühiskonna norme, kus keegi ei mõtle hüüatades „Issand!“ midagi tõsist, hüüame tegelikult Jumala poole. Samamoodi on ikoonidega. Clemena Antonova (2010; vaata kolmas peatükk) kirjutab oma raamatus sellest, kas Jeesus, kes on ikooni peal, on tegelikult ka ikooni sees. Tsiteerides Püha Simeoni: „Kui me näeme Nägematut läbi pildi, siis me ülistame Teda nagu Ta oleks [tegelikult] kohal“ (Antonova, 2010:76; minu tõlge). Samamoodi nagu sai terveks Iisraeli rahvas, heites Moosese raamatus pilgu vaskmaole, seisab igaüks, kes vaatab ikooni, juba Jumala ees avatud südamega. Või nagu me loeme Andreopouloses, ka meie ristimärk, mis on tehtud vaikuses, on palve Jumala poole. Isegi kui see avaus on väike, on see kõik, mida Jumal vajab.

 

Palvetagem koos – Issand halasta! Rohkem pole vajagi.

 

Viited

  • Andreopoulos, Andreas (2006) The Sign of the Cross: The Gesture, The Mystery, The History. Brewster MA: Paraclete Press.
  • Antonova, Clemena (2010) Space, Time, and Presence in the Icon: Seeing the World with the Eyes of God. Farnham: Ashgate.
  • Pope Francis (2016) The Name of God is Mercy. London: Bluebird.

Pilt

 

#MeToo, Jeesus, ja mida ülestõusmispühad tähendavad

 

-  Igor Ahmedov

Sel kevadel ilmus Eesti meedias uudis naisjalgpallurist, keda oli tema endine treener seksuaalselt väärkohelnud, mingi aeg hiljem ilmus uudis distsiplinaarmenetlusest treeneri suhtes, kes saatis teismelistele endast alastipilte. Kohe tekkis arutelu seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kohta ja riigikogusse laekusid vastavad seaduseelnõud vanusepiiri tõstmiseks. Kahjuks oli sotsiaalmeedia täis kommentaare, mis alandasid kannatajate inimväärikust. Imelikul kombel ei taheta uskuda neid, kes on kannatanud. Eriti masendav on lugeda lugusid sellest, kuidas võimuesindajad naiste ütlusi ei uskunud või nende kaebustega ei tegelenud. Samamoodi raputas Suurbritanniat hiljuti lugu, kus politseiametnik röövis ja tappis noore naise. Lood sellest, kuidas naised ei julge üksi koju kõndida või teha asju, mis tunduvad meestele täiesti tavalised, valgusid sotsiaalmeediasse. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et isegi need mehed, kelle töö on inimesi kaitsta, võivad osutuda kurjategijateks. Kedagi ei saa usaldada, keegi ei ole kaitstud.

Mõnele võib tunda imelik, et mõtisklused ülestõusmispühadest algavad niimoodi, aga nagu Marika Rose oma raamatus (2019) väidab, theology has failed. Kirik, kristlus ja teoloogia on läbikukkunud. Kui me vaatame üldiselt kirikut maailmas ja ahistamise, vägistamise ja väärkohtlemise skandaale, siis tekib soov eraldada ennast „nendest“ ja öelda, et see on katoliiklaste, anglikaanide või kellegi teise probleem. Samamoodi võime Eestis lugeda narratiive erinevatelt äärmusliku kristluse esindajatelt, keda võibolla ei saagi enam Eesti kontekstis äärmuslikuks nimetada (näiteks on Objektiivi esindatav kristlus üsna suure kõlapinna saavutanud). Liberaalsema kristluse esindajana ei tohi langeda ohvri süüdistamise tasemele või proovida kristlust välja vabandada. Neid probleeme, mis kirikus eksisteerivad, tuleb aktsepteerida kui enda omi ja nendega tegeleda.

Üks esimesi kiriku ülestõusmisikoone oli Myrophorese ikoon (Andreopoulos, 2005:161, 2013:72). Piibel kirjeldab ja kiriku traditsioon rõhutab, et just naised on Jeesuse ülestõusmise sündmuse keskmes. On huvitav, et nii tähtis sündmus, mis on tähistatud kiriku ikonograafias, peegeldab ka tänase ühiskonna probleeme. Mehed ei usu naisi.

 „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. (Lk 24:5-11)

Viimane salm on eriti tähtis: „need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“. Kakstuhat aastat kristlust hiljem ja täna me näeme täpselt sama, naised pöörduvad meediasse, rääkides, mis nendega juhtus, ja need sõnad paistavad kui tühi jutt ja nad ei usu naisi. Visatakse üles süüdistusi, et nad teevad seda ainult kuulsuse pärast.

Kes olid need naised, keda apostlid ei uskunud, kelle tunnistust vaigistati? Evangeelium nimetab mõned neist. Nende seas on nii Neitsi Maarja kui ka Maarja Magdaleena. Ameerika Õigeusu kirik nimetab Maarja Magdaleenat apostlitega võrdseks (OCA, [n.d.a]). Õigeusu kiriku Mürrikandjatepüha kondak lõpeb nii: „Ja sa käskisid neile kuulutada apostlitele: Päästja on hauast ülestõusnud!“ (OCA, [n.d.b]; minu tõlge). Ja kuigi teoloogid vaidlevad, et kas see osa kondakist räägib naistest, on ikkagi märkamisväärne, et esimesed inimesed, kes kuulutasid Jeesuse ülestõusmist (ehk evangeeliumi), olid naised. Kui Neitsi Maarjaga on kõik selge, ta on Theotokos, Taeva Kuninganna, meie päästmise lootus jne, siis Maarja Magdaleenaga on lood keerulisemad. Teda, keda kirik tunnistab pühakuks ja apostlitega võrdseks, nimetas kirik ka prostituudiks. Muidugi tuleb siin eristada ametlikku kiriku õpetust ja traditsiooni. Tänapäeva piibliuurijatele on selge, et Maarja Magdaleena polnud prostituut (Nicolaides, 2018), vaadates aga popkultuuri (nt The Da Vinci Code, The Passion of Christ), siis läheb veel aega, et Maarja Magdaleenat sellest vabastada. Võib eeldada, et Maarja Magdaleena oli prostituut ja proovida vabandada apostleid, et nad ei uskunud teda just tema staatuse pärast. Minu meelest on see irooniline, et Jumal kasutab prostituuti, kes uskus temasse ja tema ülestõusmisesse, väljavalitud apostlite asemel.

 Paavst Johannes Paulus II ütleb oma apostlikus kirjas Mulieris Dignitatem, et naine on meie päästmise sündmuse (Jeesuse sünni) keskmes (1988:§3). See naine on Neitsi Maarja, teine Maarja – Maarja Magdaleena on meie päästmist kinnitava sündmuse (Jeesuse ülestõusmise) keskmes. Kui lugeda, kuidas evangelist Johannes kirjeldab ülestõusmishommikut, siis Maarja Magdaleena oli üksi. Jah, me võime välja lugeda, et ka tema ei saanud aru mis toimub. Ta ei saanud aru, et Jeesus oli ülestõusnud, aga kui Jeesus pöördus tema poole, siis ta ei vihastanud, ta ei süüdistanud teda ebausus. Jeesus kutsus teda nimepidi: „Maarja!“ (Jh 20:16). Jeesus kutsus teda nimepidi, meie ühiskond kutsub naisi aga valetajateks. Jeesus läkitab Maarjat minema oma jüngrite juurde ja kuulutama maailma päästmist: „ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde“ (Jh 20:17). Esimene inimene maailmas, kes kuulutas Issanda ülestõusmist, kes kuulutas meile meie päästmist ja et Jeesuse Isa on ka meie Isa, oli naine. Aga meie kutsume naisi valetajateks.

Teoloogia on läbikukkunud, kirik on läbikukkunud. Juba kiriku algusaegadest ja alates apostlite ebausust naiste jutule näeme probleemi, mis on ka tänapäevases ühiskonnas aktuaalne. Mehed ei usu naisi, mehed nimetavad naisi valetajateks. Huvitav, et kristluses, mis on selle probleemi osa, peitub ka lahendus. Jeesus kutsub Maarjat nimepidi ja läkitab teda kuulutama evangeeliumi – teda, keda ei usaldata. Jeesus õpetab meile, et peame kuulama ja õppima nendelt, kes on ühiskonnas marginaliseeritud – naised, seksuaalvähemused, teise nahavärviga inimesed, puudega inimesed, rahvused väljaspoolt Euro-Ameerikat ja kõik teised, keda ma ei nimeta, aga keda Jumal kutsub.

Christus Resurrectus Est!

Viited

Pildid

Manifest: Me kõik oleme patused

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

  • Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
  • Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.